Kas Jumala tõotused saavad olema häiritud meie mässumeelsuse poolt? Rm 8 lõpeb Jumala võitva armastuse kuulutamisega. Mitte miski ei hoia Teda tagasi meid armastamast. Aga isegi nii, kas pole tõsi, et kui sa elad vastavalt oma patusele loomusele, sa sured (8:13)? Kas me võime eraldada ennast Tema armastuse nautimisest sellega, et tahtlikult pöörame end Tema vastu?
Paulus teab, et tema kaasjuudid on selles olukorras. Nad on tema “sarnased liha poolest” (s 3) rohkem kui lihtsalt füüsilises tähenduses. Tema süda on puruks rebitud murest nende pärast ja ta soovib, nagu Mooses, et Jumal mõistaks kohut tema üle nende asemel. Nad peavad saama kõik õnnistused, mille on toonud Jeesus, messias. Kui Paulus loetleb vana lepingu õnnistusi salmides 4-5, kasutab ta tahtlikult mitmeid mõisteid, mis on esinenud Rm 1-8 kui need, mida usklikud naudivad nüüd Jeesuses, olgu paganad või juudid. Me oleme lapsendatud lapsed (8:15), välja valitud auhiilguseks (5:2, 8:18), lepingu tõotuste pärijad ja patriarhide lapsed (4:1,16). Jeesus võttis endale juudi ihu (8:3). Jumal ise sai nende seas lihaks. Nemad aga ei pannud seda tähele.
See ei ole ainult kohutav tragöödia asjassepuutuvate inimeste jaoks. See tekitab ka arvamuse, et Jumal on nõrk. Kas Ta pole lihtsalt võimeline neist õnnistuse tõotustest kinni pidama, olles löödud uskmatuse jõu poolt? Paulus rõhutab, et see pole nii. Tema väide salmis 6 “ei ole nii, nagu Jumala sõna poleks täitunud”, läbib põhijoonena Rm 9-11. Need kolm peatükki on pühendatud sellele, et seda tõestada. Lõpuks jõuab Paulus dramaatilise väiteni salmis 11:26: “Kogu Iisrael saab päästetud!”