Süüdistused, mis Jeesuse hukkamõistmisel esile toodi, varjasid võimukandjate viha peapõhjust: meeldetuletust, et nad olid vabatahtlikult läinud teele, mis viib Jumalast eemale.
“Tigedate vaenulikkus kõlab nagu kiitus meie elule,” ütles püha Gregorius, “sest see näitab mingil määral meie sirgjoonelisust, kuna me ei meeldi nendele, kes Jumalat ei armasta: tõepoolest, keegi ei saa samal ajal meeldida Jumalale ja Jumala vaenlastele.”
Inimeste tegusid võib pidada halvaks või heaks. Siin mängivad hinnangute andmisel kaasa konkreetse kultuurikeskkonna moraalimõõdud. Kuid inimest võib hukka mõista ainult siis, kui ta on teinud midagi halba teadlikult ja tahtlikult. Äpardust või ebaõnnestumist ei tohi nimetada patuks, kuigi neil võivad mõnikord olla kohutavad tagajärjed. Teadlik patt eeldab kõigepealt nõusolekut patustamisega (s 24-25).
Kui inimene tõukabki endast ära Jumala tõe, jääb tunnistus Kristusest alati kestma, niikaua kui eksisteerib see maailm. Seda kantakse edasi Lohutaja – Püha Vaimu poolt. Apostlite kohus on Kristusest tunnistada. See käsk kehtib ka kõigile kristlastele. Näiteks Vatikani II kirikukogu tunnistab, et tuleb juhtida kõiki inimesi ja kõiki rahvaid “oma elu eeskuju, kuulutuse, sakramentide ning teiste armuvahendite kaudu usule, vabadusele ja Kristuse rahule”.
Niisiis, meie vastutus on Jumala armastusest tunnistada, ja mitte ainult sõnadega, vaid ka teoga ja tõega.