Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 56
Lootuse palve1Laulujuhatajale: viisil "Kauge tamme tuvi"; Taaveti mõistulaul ajast, kui vilistid võtsid ta kinni Gatis.
2Ole mulle armuline, Jumal, sest inimesed tahavad mind rünnata, ühtelugu kipuvad sõjamehed mu kallale!
3Mu varitsejad püüavad mind rünnata kogu päeva, sest palju on neid, kes mu vastu kõrgilt sõdivad.
4Sel päeval, kui ma kardan, loodan ma sinu peale,
5Jumala peale, kelle sõna ma kiidan. Ma loodan Jumala peale, ei ma karda. Mida võibki lihane inimene mulle teha?
6Kogu päeva nad moonutavad mu sõnu, kõik nende mõtted minu kohta sihivad kurjale.
7Nad tulevad kokku ja luuravad ning jälgivad mu samme, sest nad varitsevad mu hinge.
8Kas peaks neil olema pääsemist oma nurjatusega? Vihaga tõuka maha rahvad, oh Jumal!
9Minu pagulaspäevad olid sa ära lugenud; pane sina mu pisarad oma lähkrisse; eks need ole su raamatus?
10Kord peavad taganema mu vaenlased sel päeval, mil ma hüüan; seda ma tean, sest Jumal on minu poolt.
11Jumala sõna ma kiidan, Issanda sõna ma kiidan.
12Jumala peale ma loodan, ei ma karda; mida võibki mulle teha inimene?
13Jumal, minu peal on tõotused, mis ma sinule andsin; ma tasun sulle tänuohvrid.
14Sest sa kiskusid välja mu hinge surmast, mu jalad libisemisest, et ma kõnniksin Jumala ees eluvalguses.
Taavet on vangis, kui ta kirjutab selle psalmi. Vilistid on ta kinni võtnud ja pole kindel, kas ta eluga pääseb. Ta jagab oma kogemust paljudega, kes on langenud vangi ja kes ei tea, kas näevad oma armsaid enam kunagi. Ta on täielikult teadlik ohtudest, mis teda ähvardavad. Ta peab väga hoolikalt läbi mõtlema, mida ta ütleb ja kuidas ta vastab. Üks tähelepanematu lause ja kõik võib läbi olla. Me võime kujutleda teda loomas seda psalmi, kasutamas oma kongis Jumala ülistamiseks arvatavasti mingit muusikariista.
Tema sõnades on eriline rahu. Tal ei ole illusioone, ta olukord on kohutav, ta on hirmul, kuid siiski on ta usaldus Jumala vastu suurem kui hirm vangistajate ees. Tema usaldusest saab laulu refrään (s 4, 10), mille kordamine suurendab tema kindlustunnet. Kui ta on hirmul, siis ta usaldab Jumalat – ja ta hirm kaob. Ta vaatab oma olukorda igaviku perspektiivist, kui Jumal on temaga, ei saa ükski inimene talle midagi teha.
Taaveti jaoks on Jumal meie varustaja (s 13). Kuid ta varustab meid mingi eesmärgiga: et ta vaenlased taganeksid (s 9) ja Taavet saaks jätkata Jumalaga käimist ja selle tegemist, mis on ta ülesanne. Jumalal on tema jaoks plaanid. Taavet on küll surmaga silmitsi, kuid tema kindlustunne pärineb Jumalalt. Palvetagem, et samasugune kindlustunne kannaks meid läbi kõige pimedamatest hetkedest.