Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 8:1-13
Seitsmes pitser avatakse1Kui Tall avas seitsmenda pitseri, sündis taevas vaikus ligi pooleks tunniks.Seitsme pasuna puhumine2Ja ma nägin neid seitset inglit, kes seisid Jumala palge ees, ning neile anti seitse pasunat.
3Ning üks teine ingel tuli ja seisis altari ette, kuldne suitsutusastja käes, ja talle anti palju suitsutusrohte, et ta paneks neid koos kõikide pühade palvetega kuldaltarile, mis on trooni ees.
4Ja suitsutusrohtude suits tõusis koos pühade palvetega ingli käest Jumala ette.
5Ja ingel võttis suitsutusastja ning täitis selle tulega altarilt ja viskas ilmamaa peale, ning sündis pikselööke ja kõuemürinaid ja välke ja maavärinat.Esimesed neli inglit puhuvad pasunat6Ja need seitse inglit, kelle käes oli seitse pasunat, seadsid end pasunat puhuma.7Esimene puhus pasunat ning sündis rahet ja tuld segamini verega ja see visati ilmamaa peale ning kolmandik ilmamaad põles ära ja kolmandik puudest põles ära ning kõik haljas rohi põles ära.8Teine ingel puhus pasunat ning otsekui suur tules põlev mägi visati merre ning kolmandik merd muutus vereks,
9ja kolmandik mereloomi, kel hing sees, suri ära, ja kolmandik laevu läks põhja.10Kolmas ingel puhus pasunat ning taevast kukkus maha suur täht, mis põles otsekui tõrvik ning kukkus kolmandiku jõgede ja veeallikate peale.
11Tähe nimi oli Koirohi. Kolmandik vetest muutus koirohuks ning palju inimesi suri vee kätte, sest see oli läinud mõruks.12Neljas ingel puhus pasunat ning kustutati kolmandik päikest ja kolmandik kuud ja kolmandik tähti, nii et kolmandik neist pimeneks ja kolmandik päeva ei paistaks ja ööd nõndasamuti.13Ja ma nägin ja kuulsin üht kotkast keset taevast lendamas ning suure häälega hüüdmas: "Häda, häda, häda neile, kes elavad ilmamaa peal, nende kolme ingli pasunahääle pärast, kes alles hakkavad pasunat puhuma!"
Loetud peatükis jõuame viimase pitseri avamise hetkeni. Mõju, mida Johannes kogeb järgnenud 30 minutilise vaikuse ( s1) jooksul räägib meile mõndagi ka tavalise taevase helitaseme kohta. See seitsmenda pitseri avamine paneb liikuma terve uue sündmusteahela.
Just enne pasunahelisid, kirjeldatakse meile inglit, kes segas pühade palved suitsutusrohtudega Jumalale ohverdamiseks ( s 3). On see vaikus enne tormi?
Ja siis, üksteise järel puhuvad neli inglit oma pasunaid ning iga pasunahüüde järel tabab maad järjekordne ökoloogiline katastroof ( s 7-12). Taevane tuli põletab taimestiku, vulkaanipursked heidavad merre terveid mägesid, vesi saastub ja taevakehade vahelise tasakaalu häired toovad maailma kohale pimeduse terveks kolmandikuks päevast. Nende stseenide kõrval näib film maailmasõjast lame ja hale! Veel kolmpasunat on puhumata, ometi ei julge me isegi mõttes küsida: „Mis järgmiseks juhtuma hakkab?“
Ei ole vahet kas pead loetut vägevaks poeetiliseks metafooriks või aegade lõpu täpseks kirjelduseks – mõlemal juhul tuleb selgelt ja üheselt esile üleloomulik, kõikvõimas Jumal, kes võib raputada tähtede hulka, liigutada päikesesüsteeme ja ümber kujundada kogu planeeti; ning kes ainsana väärib kogu meie kiitust ja austust.
Selle kommentaari autor: Sue Rinaldi