Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1.Saamueli 1:1-20
Saamueli sünd1Oli keegi mees, efratlane, Raamataim-Soofimist Efraimi mäestikust, Elkana nimi, Jerohami poeg, kes oli Elihu poeg, kes oli Tohu poeg, kes oli Suufi poeg.
2Temal oli kaks naist: ühe nimi oli Hanna ja teise nimi oli Peninna; Peninnal oli lapsi, aga Hanna oli lasteta.
3See mees läks igal aastal oma linnast kummardama ja ohverdama vägede Issandale Siilos; seal olid Issanda preestriteks kaks Eeli poega, Hofni ja Piinehas.
4Ohverdamispäeval andis Elkana oma naisele Peninnale ja kõigile ta poegadele ja tütardele ohvrilihatükke.
5Aga Hannale andis ta ühe nähtava osa, sest ta armastas Hannat, kuigi Issand oli sulgenud tema lapsekoja.
6Ja teine naine, Peninna, solvas teda ka väga, et ta tunneks ennast alandatuna, sellepärast et Issand oli sulgenud ta lapsekoja.
7Ja nõnda sündis aastast aastasse; iga kord, kui ta läks üles Issanda kotta, solvas Peninna teda nõnda, et ta nuttis ega söönud.8Siis küsis temalt ta mees Elkana: "Hanna, miks sa nutad ja miks sa ei söö? Miks su süda on kurb? Kas ma pole sulle parem kui kümme poega?"
9Ükskord pärast söömist ja joomist Siilos, kui preester Eeli istus istmel Issanda templi uksesamba juures, tõusis Hanna üles,
10ja olles hinges kibestunud, palvetas ta Issanda poole ja nuttis väga.
11Ja ta andis tõotuse ning ütles: "Vägede Issand, kui sa tõesti vaatad oma teenija viletsusele ja mõtled minule ega unusta oma teenijat, vaid annad oma teenijale meessoost järglase, siis ma annan tema Issandale kogu ta eluajaks ja habemenuga ei puuduta ta pead!"
12Ja kui ta nõnda Issanda ees kaua palvetas, pani Eeli tähele ta suud,
13sest Hanna kõneles südames, üksnes ta huuled liikusid ja ta häält ei olnud kuulda; aga Eeli arvas, et ta oli joobnud.
14Ja Eeli ütles temale: "Kui kaua sa tahad olla joobnud? Lase enesest vein haihtuda!"
15Aga Hanna vastas ning ütles: "Ei, mu isand, ma olen vaimult rõhutud naine; veini ega vägijooki ei ole ma joonud, vaid ma olen oma hinge Issanda ees välja valanud.
16Ära pea oma teenijat kõlvatuks naiseks, sellepärast et ma nii kaua kõnelesin oma suurtest soovidest ja meelekibedusest!"
17Ja Eeli vastas ning ütles: "Mine rahuga, küll Iisraeli Jumal täidab su palve, mis sa temalt palusid!"
18Ja tema ütles: "Leidku su teenija armu su silmis!" Siis läks naine oma teed ja sõi, ja ta nägu ei olnud enam kurb.19Ja nad tõusid hommikul vara ning kummardasid Issanda ees; siis nad läksid tagasi ja jõudsid koju Raamasse; Elkana ühtis oma naise Hannaga ja Issand pidas teda meeles.
20Ja Hanna jäi lapseootele ning pärast päevade möödumist tõi ta ilmale poja ja pani temale nimeks Saamuel. "Sest ma palusin teda Issandalt," ütles Hanna.
Asjadega „maadlemine“ on loomulik reaktsioon. Me kas palvetame südamest olukorra pärast või ei palveta üldse, mõeldes, et see ei ole piisavalt tähtis. Mida kauemaks me selle jätame, seda tõsisemaks see läheb kuni ühel päeval ärkame olukorra poolt halvatuna. Võime mitmes eluvaldkonnas tunda end viljatutena. Võime tunda lõksus vallalisuse, finantside, tööpuuduse (rahuldava töö puuduse), pereolukorra käes. Kõik on asjad, mis võivad alata kerge pettumuse või ebamugavustundega kuid lõppeda kõike-matvana. Need on takistused, mis ei lase meil oma elu ja Kristuse suhtega edasi liikuda.
Jumal tahab kohal olla alguses... , kui koht alles sügeleb. Ja kui tõeliselt tuleme Ta juurde oma igatsuste koormaga – meeleheites või valmistudes -, tahab ta meid kuulata. Kuigi Hanna oli oma köidiku viimses otsas, serva peal, mõtles ta ikka, et ta palve on „nipsakas“ – miks peaks Jumal vaatama tema tähtsusetu probleemi peale? Ta siiski julges oma olukorrale esitada väljakutse ja tema palve viis prohveti sünnini (s10,11). Selle prohveti, kes võidis kuningas Taaveti. Kuninga, kelle sugupuu viis Päästjani.
Selle kommentaari autor: Jude Adam