Suur osa minu tööst kulub sellele, et aidata täiskasvanutel mõista laste ja noorte inimeste maailma. Paljud on šokeeritud kuritegevuse, koolist väljalangemise ja antisotsiaalse käitumise tõusust noorte seas, samas peame me olema ausad ja tunnistama seda ebamugavat tõde, et nad elavad maailmas, millel meie täiskasvanutena oleme lasknud areneda.
Seda peatükki kõige varasemates käsikirjades ei esine ja teistes on tema asukoht erinev. Ometi on see äärmiselt kohane olukorras, kus Jeesus on just kõnelenud janu kustutamisest (Jh 7:37) ja hakkab kuulutama, et Ta toob valguse maailma (Jh 8:12). Kirjatundjad ja variserid seavad Jeesuse juba varahommikul raskesse olukorda. Hämmastaval moel toob Ta aga Jumala valgust sellessegi inetusse situatsiooni (s. 2,3). Naine on abielurikkumise “teolt tabatud”, kindlustamaks tunnistajate olemasolu. Ometi on meesterahvas kummalisel kombel puudu, kuigi ka temale peaks osaks saama sama karistus (5 Ms 22:22; 3 Ms 20:10).
Jeesus kirjutab kahel korral sõrmega maa peale. Kuigi sõnu pole teada, kannab see teguviis endas suurt tähendust, kuna seadust peeti Jumala sõrmega kirjutatuks (s. 6,8; 2 Ms 31:18). Kuni rahvahulk jälgib Jeesuse toimetamist, hajub nende tähelepanu õnnetult, sasitud naiselt nende keskel. Oma hoolikalt valitud vastusega nende küsimusele täidab Jeesus juutide readust ilma ettenähtud karistust kahtluse alla seadmata ja oma kuulekas Rooma seadusele, mis ei oleks lubanud juutidel naist kividega surnuks visata. Kõigele lisaks suunab Ta rõhuasetuse süüdistatud naisterahvalt süüdistajate endi südametunnistusele (s. 7).
Rahvas saab peagi aru, et Jeesusel on üleloomulik tarkus ja kivid langevad maha. Vanemad inimesed, võimalik, et raskema kogunenud patukoormaga, lahkuvad esimestena (s. 9). Nad jagavad süüdiolevate inimeste ja patuse inimekonna süüd ning nende läbikukkumine on osake selle naise rohkem nähtavast patust. Kui Jeesus käsib teda: “Mine ja ära tee enam pattu!”, siis ei räägi Ta ainult naise, vaid ka variseride ja meie kõigiga.