Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Johannese 3:18-24
Üksteise armastamisest18Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!19Sellest me tunneme, et oleme pärit tõest. Ja me võime kinnitada tema ees oma südant,
20et olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem ja tema teab kõik.
21Armsad, kui meie süda ei süüdista, siis on meil julgus Jumala ees
22ja mida me iganes palume, seda me saame temalt, sest me peame tema käske ja teeme, mis on tema silmis meelepärane.
23Ja see on tema käsk, et me usuksime tema Poja Jeesuse Kristuse nimesse ja armastaksime üksteist, nii nagu tema meile on käsu andnud.
24Ja kes peab tema käske, püsib Jumalas ja Jumal temas. Ja sellest me tunneme ära, et tema püsib meis - Vaimust, kelle ta meile on andnud.
Kain tappis oma venna ja sai petliku, tigeda viha sünonüümiks. Sellest ajast peale on kurjadele inimestele olnud iseloomulik vihata häid inimesi (s12,13). Me ei saa oodata, et meid koheldaks teistmoodi, kui Issandat Jeesust (vt Jh 15:18-25).
Kristlased seevastu peavad olema erinevad. Praktilised armastuse teod peaksid iseloomustama meie käitumist (s14, 16-18). On see meie kohta tõsi? Johannes julgustab oma lugejaid vaatama oma südametunnistust (s19-22). Ainuke kasulik ja tõhus viis selleks on teha seda "Jumala ees" (s21) - tulla palves väga konkreetselt Jumala ligiollu ja panna Tema ette oma teod , hoiakud ja mõtted. Jumal võib meid noomida, kuid Ta teeb seda armastuses! Raske on jätkata petlikult , kui oleme ausalt kohtanud Jumalat meeleparanduses ja usus. Ning puhta südametunnistusega on meil luba küsida Tema nimes midaiganes soovime (s22)
Selle kommentaari autor: Robert Willoughby