Ebaoluline. Just sellist hinnangut andes asetavad paljud kristluse kõrvale. Aga isegi kui kristlased sageli jutlustavad näiliselt ebaolulist ning üksteisest lahusolevate teoloogiliste tõdede kogumit; siis evangelist Markus ei tee seda mitte.
Tema jutustus on rajatud Jumala Iisraeli rahva äravalimisele ja jätkuvale tegutsemisele selle rahva hulgas. Nii on selles jutustuses kindel aeg, koht ja ka kultuuriline taust, läbipõimununa ning juurdununa inimese üldisse olemisloosse. Ja kuigi see lugu võib paista eraldiasetsevana ja isegi ebareaalsena kõikidest teistest lugudest – on selle lõppsihiks lunastus.
Lugu ise algab kõrbes, keset lootusetust ja mahajäetust. Seal toimib Jumal, tuues esile uue loodu ja seda väga konkreetsete inimeste kaudu. Lääne ja eriti evangelikaalne teoloogia kipub mõnikord evangeeliumi taandama lihtsalt universaalsete tõdede kogumikuks. Väited on vajalikud, kuid need jäävad tundetuiks üksusteks, millel puudub kehasoojus ja hing, need ei saa olla meile lähedal. Jumal on meid loonud inimesteks, koos vajadusega näha teise inimese mõistvaid silmi, tunda tema hoolivat puudutust ja kuulda põlemist hääles, mis ütleb et oleme talle olulised. Meie inimlik olemine nõuab inimlikku vastust, teise inimese kohalolemist, talle näkku vaatamist. Psühholoogid ütlevad, et kõige enam vajame me kasvõi ühtainust teist inimest kes suhtuks meisse tõsiselt, kellele oleksime olulised. Ja nii saadab Jumal siia maailma oma Poja, inimese kujul nagu meiegi oleme. Ja läbi Ristija Johannese valmistatakse Päästja tulekuks teed.
See kõik aga algab kultuuri vahendusel kõikidele tuttava mõistega: „head sõnumid.“ Need head sõnumid, mis olid seotud Iisraeli lootustega tulevikule, häirisid samas keiser Augustus Caesari, jumalate poja – kelle sünnipäeva just tähistati - keiserlikku rahu. Rooma rahu oli rajatud vallutustele, ristilöömistele ja orjapidamisele. Markuse jutustatud loo eesmärgiks oli taoline asi lõpetada. Ja et Markus kõneleb omaaegse kultuuri keeles, siis kõneldes ta ühtlasi õõnestab ning muudab seda.
Nõnda jõuame kolme tõdemuseni: ajalugu ei ole võimalik mõista lahus teoloogiast; teoloogiat aga, kui Jumala lävimist inimesega ei ole võimalik väljendada muidu kui kindlas kulutuurikeskkonnas, mida teoloogia nii jaatab kui ka kritiseerib; ja see kõik toimub konkreetsete inimeste vahendusel.
Täpselt samamoodi toimib see tänapäeval. Jumala tundmaõppimise protsess on rüütatud konreetsete inimeste läbikäimisse teiste inimestega, määratud ajal ning paikades.