Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2 Jh 1:1-13
Tervitus1Vanem - valitud emandale ja tema lastele, keda ma armastan tões, ja mitte üksi mina, vaid kõik, kes on tunnetanud tõde,
2tõe tõttu, mis püsib meis ja jääb meiega igavesti:
3Olgu meiega arm, halastus, rahu Jumalalt Isalt ja Jeesuselt Kristuselt, Isa Pojalt, tões ja armastuses!Tõest ja armastusest4Rõõmustasin väga, et leidsin sinu laste seast neid, kes käivad tões, nii nagu me oleme Isa käest saanud käsu.
5Ja nüüd ma palun sind, emand, mitte kui uut käsku sulle kirjutades, vaid seda, mis meil on olnud algusest, et me peame üksteist armastama.
6Ja see ongi armastus, et me käime tema käskude järgi. See ongi käsk, nii nagu te olete kuulnud algusest, et te käiksite selles.7Jah, maailma on läinud välja palju eksitajaid. Kes ei tunnista Jeesust Kristust lihasse tulnuna, seesama ongi eksitaja ja antikristus.
8Pange tähele iseennast, et te ei kaotaks seda, millega me oleme vaeva näinud, vaid et te saaksite kätte täie palga.9Ühelgi, kes astub üle Kristuse õpetusest ega püsi selles, ei ole Jumalat. Kes püsib Kristuse õpetuses, sellel on nii Isa kui ka Poeg.
10Kui keegi tuleb teie juurde ega too seda õpetust, ärge võtke teda oma majja ja ärge öelge talle: "Tere tulemast!"
11Sest kes talle ütleb: "Tere tulemast!", saab osalejaks ta kurjades tegudes.Lõputervitus12Mul oleks teile palju kirjutada, aga ma ei taha seda teha paberil ja tindiga, vaid loodan ise tulla teie juurde ja rääkida silmast silma, et meie rõõm oleks täielik.13Sind tervitavad su valitud õe lapsed!
„Vanemal“ ( s 12) on ilmselgelt plaanis külla tulla, kuid ta kogeb et teatud teemakäsitlused on muutunud liialt „kuumaks“ et nendega küllatulekuni võiks oodata. Ja nii ta kirjutab meenutamaks neile kõige olulisemat käesolevas hetkes. „Emand“ kellele see kiri saadetakse võib olla kas reaalne isik või ka viis kõnetada kogudust.
Esimesena soovib Johannes neile kinnitada, et nad teaksid kindlalt tõde Jeesusest ( v1,2). Ja neil pole vaja mingeid „uusi teadmisi“ või kummalisi tõlgendusi lisaks. Mida nad tegelikult vajavad on hakata praktiseerima ja oma eluga ka väljendama seda, mida juba teavad. Ning just seda ilmselt nii mõnedki neist ei tee ( s 4-6). Mitmed ka tänapäeval arvavad, et kui nendeni ulatuks mingi mujalt tulev ülim või veel vägevamaid väljakutseid esitav õpetus, siis jõuaks nad kiiresti hoopis uuele kristliku kogemise tasandile. Tegelikult aga käivad asjad palju lihtsamalt: meil tuleb kuuletuda sellele, mida teame. Tavapärasest teadmisest erinevad suunad, mis ei sobi kokku inkarnatsiooniga tuleb arvata „ antikristlikeks“! ( s 7). Ja paljud uued teadmised peavad siiski kuju võtma õpetuse põhituuma järele. Selles mõttes on ja jääb usk sügavalt konservatiivseks!
Selle kommentaari autor: Robert Willoughby