Palveteekonna laul räägib, nagu nimigi ütleb, Jumalaga lepituse otsimisest. Siinkohal kasutatakse näidet kodusest majapidamisest – me oleme Jumala ees nagu sulased ja teenijad oma peremehe ees. Tänapäeval on see näide meie jaoks kaotanud mõndagi oma aktuaalsusest, sest elame ju demokraatlikus ühiskonnas. Sulase mõiste ei ole meie jaoks enam nii värske ja arusaadav. Kui laulik elaks meie ajal, kas ta laulaks siis direktorist ja sekretärist? Ega vist. Selline paralleel oleks liiga vägivaldne, sest meie ühiskonnas ei tunnustata ühe isiku täielikku võimu teise üle. Inimõigused ja demokraatlikud seadused välistavad selle. Samas näeme, et inimese loomus on aastatuhandeid hiljem ikka samaks jäänud – töö- ja isiklikes suhetes võime üsna tihti kohata ka võimuiha.
Vaatamata psalmisti näite aegumisele, ei ole Jumal aegunud. Jumal on seesama ka demokraatia ja inimõiguste ajastul. Ta jääb alati suuremaks ja võimsamaks kui ükski inimene või loodusjõud või mis tahes meile tuntud suurus kuni galaktikateni välja. Tema on see, kelle käest me palume andeks oma patud. Tema on see, kes annab meile armu. Tema ees on kõik inimesed võrdsed, olgu nad siis orjad või vabad, seepärast võime meiegi niisuguses olukorras, kus meid põlastavad jultunud ja uhked inimesed, pöörduda just Tema poole. Tema ei eelista ühtegi inimest teisele – Ta armastab kõiki.