Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 88
Palve surmahädas1Korahi laste laul ja lugu. Laulujuhatajale: kurval viisil laulda; esralase Heemani õpetuslaul.
2Issand, mu pääste Jumal, päeval ma kisendan, öösel ma olen sinu ees.
3Tulgu mu palve sinu ette, pööra oma kõrv mu halisemise poole!
4Sest mu hing on täis õnnetust ja mu elu on jõudnud surmavalla lähedale.
5Mind arvatakse nende liiki, kes lähevad alla hauda; ma olen nagu mees, kellel ei ole rammu!
6Olen valla lastud surnute juurde, just nagu mahalöödud, kes lebavad hauas, keda sa enam ei meenuta, kes sinu käest on lõigatud ära.
7Sina oled mind pannud kõige sügavamasse hauda, pimedasse paika, suurtesse sügavustesse.
8Su vihaleek lasub mu peal, ja kõigi oma lainetega vaevad sa mind. Sela.
9Mu tuttavad oled sa ajanud minust eemale ja oled mind teinud neile jäleduseks, ma olen kinni ega pääse välja.
10Mu silmad on otsa jäänud mu viletsuse pärast; sind, Issand, ma hüüan appi kogu päeva, ma laotan välja oma käed sinu poole.
11Kas sina teed imet surnutele? Või tõusevad kadunud üles sind kiitma? Sela.
12Kas jutustatakse hauas sinu heldusest, kadupaigas sinu ustavusest?
13Kas tuntakse pimeduses sinu imetöid ja su õiglust unustusemaal?
14Aga mina hüüan sind appi, Issand! Ja mu palve jõuab vara su ette.
15Miks sina, Issand, heidad ära mu hinge ja paned oma palge mu eest varjule?
16Ma olen vilets ja vaagun hinge oma noorusest alates, ma kannan su ränki lööke, olen nõutu.
17Sinu vihaleegid käivad mu üle, su rängad löögid muserdavad mind;
18need ümbritsevad mind nagu vesi iga päev, need tiirlevad mu ümber üheskoos.
19Sa oled minust eemale ajanud mu armastajad ja mu sõbrad; mu tuttavaks on pimedus.
Selles psalmis on raske märgata lootusekiirt, kuid psalmist jätkab palvetamist. Ta valab välja oma hinge “pääste Jumala” ette (s 1), kinnitades usus seda, mida ta ei koge ega tunne. Ta hädad on toonud ta lähedale surmale (s 3-7, 10-12), eemaldanud sõprade troostist (s 8, 18) ja tema füüsiline kannatus on krooniline ja tõsine (s 9, 15-17).
Psalmis valitseb meeleheide, mida ei purusta ükski usuvälgatus, ülistusenoot ega kahetsuseakt, mida võib leida teistes kaebelauludes (nt Ps 3–7, 22, 25–28, 51, 54–57, 139–43). Siiski, isegi oma tunnete sõnadesse panek tunnistab psalmisti usust ja teadlikkusest vajadusest Jumala järele. Vähesed saavad vältida hetki, mil me tunneme, et Jumal on meid maha jätnud ja kõik läheb valesti, ning psalmist pole erand oma maadlemises hädadega, mida me kõik kogeme siin elus. Füüsiline ja emotsionaalne valu on osa kannatusekogemisest, kuid karjuvam kui see, on psalmisti taju, et Jumalat ei ole või ta ei soovi ega suuda aidata.
Nagu Iiob, kes kohtudes sõpradega ei suuda anda vastuseid oma täbara olukorra kohta, ei suuda seda ka psalmist, vaid jätkab palvet. Iiobil oli kiusatus Jumalat needa (Iiob 1:11), kuid ta säilitab usu isegi siis, kui tundub, et Jumal on ta maha jätnud. Siin kisendab psalmist abi järele, oodates usu läbi, et Jumal, kes suudab üles äratada surnuid, suudab teda päästa (s 9-12). Praegu teame, et Jeesuse ülestõusmise vägi (Ef 1:15–21) on meile kõigile kättesaadav, psalmist suudab aga ainult oodata, lootuses saada täielikum ilmutus.
Selle kommentaari autor: John Harris