Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Häving ei ole lõplik

Teisipäev, 18. Märts 2008

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 14: 66-72

Peetrus salgab Jeesuse
66Ja kui Peetrus oli all õues, tuli üks ülempreestri teenijatüdruk
67ja, nähes Peetrust ennast soojendamas, ütles tema otsa vaadates: "Ka sina olid selle Naatsaretlase Jeesusega."
68Aga tema salgas: "Ma ei mõista ega saa aru, mida sa kõneled!" Ja ta läks sealt välja eesõue.
69Ja nähes teda seal, hakkas sama teenijatüdruk jälle ütlema juuresseisjatele, et see on üks nende seast.
70Aga Peetrus salgas taas. Ja üsna varsti ütles üks juuresseisjaid taas Peetrusele: "Tõesti, sina oled nende seast, sinagi oled ju galilealane!"
71Tema hakkas aga sajatama ja vanduma: "Ma ei tunne seda inimest, kellest teie räägite!"
72Ja kohe laulis kukk teist korda. Ja Peetrusele tuli meelde lause, mis Jeesus oli talle öelnud: "Enne kui kukk kaks korda laulab, salgad sina mu kolm korda ära!" Ja ta puhkes nutma.

„ See mille Piiblist enesele talletame on kordi väiksem võrreldes sellega mis meist maha jääb – täpselt samal viisil nagu januneja, kes küll allikast juues selles võrreldamatult rohkem värsket vett puutumata jätab.“ „Issand, aita mind ikka ja jälle Sinu Sõna, Elava Vee allika juurde ammutama pöörduda.“

Peetrus oli näinud Issandat kirgastatuna mäel, oli tunnistanud, et tema on Jumala Poeg – ja ometi ei olnud ta mõistnud, et Jeesusel tuleb ka surra. Ta ei suutnud Jeesuse häbistava arreteerimise ja kohtuprotsessiga leppida ei oma südames ega meeles ning nii kaotas ta oma julge enesekindluse. Varakiriku traditsiooni kohaselt on selles loos Markuse peamine informatsiooniallikas olnud Peetrus ise. Ning me ei märka et midagi oleks siin püütud pehmendada: kõik Peetruse julged lojaalsusekinnitused ja valmisolek surma minna – kui ka tegelik reetmine on jõuliselt ja ausalt kirjeldatud. Tundub, et apostlid ei püüdnud varjata oma ebaõnnestumisi jüngritena.
Inimlikult me võime mõista, miks Peetrus valetas oma elu säästmiseks; me ise oleksime vabalt võinud samamoodi käituda. Sügavamal tasandil saab selle loo tähendust aga mõista ainult selle valguses, kui teame mis sündis ühiskonnas siis kui seda evangeeliumit esmakordselt loeti. Neile kristlastele, kellele seda evangeeliumi ette loeti ja kes elasid keset kannatusi ning tagakiusu, ei olnud Peetrus lihtsalt üks tegelane loos, segadusse aetud ja kõhklev jünger Jeesuse arreteerimise ööl. Selleks ajaks oli Peetrus neile tuttav kui kõikidele tuntud, julge ning sõnaosav jutlustaja, tervendaja ning juht. On võimalik et tolleks hetkeks, aastal 64 pKr, oli Peetrus juba keiser Nero tagakiusu tulemusel surnud märtrisurma. Kõik kristlased pidid sellisel ohtlikul ajal olem valmis nii vangistuseks, piinamisteks ja surmakski – ja polnud ime, kui keegi siis oma usu ka salgas. Need inimesed vajasid julgustust.
Ka tänapäeval on arvukalt kristlasi, kes elavad keset tagakiusu. Ja kes oleme meie, elades oma turvalistes kogukondades, et võiksime üleolevalt arvata, et me ise Peetruse kombel taolisesse olukorda ei satu? Peetruse lugu on julgustus nii mineviku kogudusele, meile kui ka kõikidele kannatavatele kristlastele. Me kõik võime haledalt läbi kukkuda – aga see ei tähenda lõplikku hävingut. Läbikukkumisest üle ulatub Issanda andestus ning neile, kes on keset tagakiusamist - uus võimalus jääda julgeks keset ähvardusi või ka ustavaks isegi surma minnes.

"Issand, sina tead kes täna Sinu omade hulgast kannatavad ülekohut, tagakiusu või saadetakse surma. Palun ilmuta end neile. Näita neile, mida neil tuleb teha, anna neile sõnad mida ütelda – tee seda oma Poja Jeesuse pärast, kes kannatas nende eest. Aamen.“

Selle kommentaari autor: John Harris