Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2. Korintlastele 11:16-33
Apostli vaevadest ja kannatustest16Taas ma ütlen: Ärgu keegi arvaku mind rumala olevat! Ja kui ometi, siis võtke mind vastu kui rumalat, et ka mina võiksin pisut kiidelda.
17Mida ma nüüd räägin, seda ma ei räägi kui Issandalt saadut, vaid otsekui rumaluses, olles kindel, et mul on õigus kiitlemiseks.
18Aga et paljud kiitlevad lihaliku loomuse poolest, siis kiitlen minagi.
19Te sallite meeleldi rumalust, olles ise arukad.
20Te ju sallite, kui keegi teid orjastab, kui keegi teid paljaks sööb, kui keegi teid koorib, kui keegi ülbitseb, kui keegi lööb teid näkku.
21Häbi pärast tunnistan, et meie oleme olnud liiga nõdrad.Mida aga keegi söandab - ma räägin rumaluses -, seda söandan minagi.
22Nemad on heebrea mehed. Mina ka. Nemad on Iisraeli lapsed. Mina ka. Nemad on Aabrahami sugu. Mina ka.
23Nemad on Kristuse teenrid. Ma räägin pööraselt - mina olen rohkem. Ma olen palju rohkem vaeva näinud, palju rohkem vangis olnud, saanud palju enam hoope, tihti olnud surmasuus.
24Ma olen juutide käest viis korda saanud ühe hoobi vähem kui nelikümmend,
25mind on kolm korda keppidega pekstud, üks kord püütud kividega surnuks visata, kolm korda olen üle elanud laevahuku, terve öö ja päeva olen olnud veevoogudes;
26tihti olen olnud teekondadel, ohus jõgedel, ohus teeröövlite käes, ohus oma rahva seas, ohus paganate seas, ohus linnades, ohus kõrbes, ohus merel, ohus valevendade käes,
27töös ja vaevas, tihti valvamises, näljas ja janus, tihti paastumises, külmas ja alasti;
28peale kõige muu päevast päeva rahva kokkuvool minu juurde, mure kõigi koguduste pärast.
29Kes on nõder, ja mina ei oleks nõder? Keda kiusatakse, ja mina ei süttiks?30Kui tuleb kiidelda, siis ma kiitlen oma nõtruse üle.
31Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes olgu kiidetud igavesti, teab, et ma ei valeta.
32Damaskuses valvas kuningas Aretase ametimees damasklaste linna, et mind kinni võtta,
33ja mind lasti korviga läbi müüriakna alla ning ma pääsesin tema käest.
Läbi aegade ja ajastute on inimkond kannatanud pattulangemise tagajärgi. Ei ole meie eestlasedki sellest pääsenud. Ebaõiglus näib valitsevad ning õiglus kahanevat.
Kui kellegi kohta kehtiks see eriti hästi, siis on selleks Jeesus Kristus, Jumala ainusündinud Poeg. Kas siis Teda ei kiusatud, pilgatud ega mõnitatud ning lõpuks põhjuseta hukka ei mõistetud? Või õigemini tõe ja armastuse pärast, mida inimesed ei suutnud taluda. Ja ometi, selle asemel et pärast oma ülestõusmist jüngrid kokku kutsuda ning oma raskeid ja kurbi kogemusi lõkke ümber jagada, seisab Ta ka täna, käed välja sirutatud, ning kutsub meid enda juurde – sellesama suure armastuse pärast, mille pärast meie inimesed Ta risti lõime.
Pauluski jagas oma elus sageli Kristuse kannatusi, ja hoolimata sellest, et ta mõistis oma vastaste ja vaenajate valelikkust ja kahepalgelisust (s 22-23), ei olnud temas mingit kibestumist ega kättemaksumõtteid, vastupidi – ta palvetas innukalt nende pärast.
Seepärast sirutagem meiegi täna käed Jumala poole ja meenutagem seda, mida Jumal on meie heaks teinud, rääkides sellest oma lastelastele. Eks olnud see Tema ja ainult Tema arm, et täna vabaduses elame. Sirutagem käsi oma vendadele ja õdedele Kristuses ning olgem neile julgustuseks, mitte kriitikuteks. Sirutagem käsi kaasinimestele, et ka nemad võiksid osa saada, maitsta ning tundma õppida ELU ALLIKAT!
Selle kommentaari autor: APÜ