Salmis 25 kurdab psalmist, et tema hing on põrmu küljes kinni. Inimene on ju teadupoolest üksnes põrm, kelle väärtus seisneb Jumala poolt inimesse puhutud elavas hinguses ehk teisisõnu: Jumala poolt antud hinges.
Kui nüüd inimene ei tegele oma hingega ehk, nagu tuntud Eesti mängufilmis on öeldud, “ei kanna oma hinge eest hoolt”, ega ole ühenduses sellega, kes hinge on andnud, siis tunneb ta ennast poolikuna ja pidevas puuduses, isegi kui tal kõik mõeldav materiaalne olemas oleks. Seetõttu kurdab psalmist, et ta hing on põrmu küljes kinni ja ta teeb mõistlikuima valiku, mis tal on võimalik, – ta palub, et Jumal teda elustaks ……………….. (s 25). Kui me meenutame loomislugu, siis just nimelt Jumala sõna, millega psalmist palub ennast elustada, oli see, millega (õigemini kellega) Jumal kõik lõi. Loe Jh 1:1-4 ja leiad sedasama: Jumala Sõna Jeesus on ainus, kelles on elu. Elutu põrm sai elusaks tänu Jumala sõnale. Nii on psalmist läinud ainuõiget teed, kui ta palub oma põrmu küljes kinni olevat hinge elustada Jumala sõnaga.
Salmis 31 tõotab psalmist kinni pidada Issanda tunnistustest, ent sealsamas tunnistab ta oma suutmatust ja palub Jumalal hoida end häbisse sattumast. Tõesti, inimene on ju üksnes põrm ja ainult Jumal saab meid hoida õigel teel, kui me seda kogu südamest igatseme.