Tänane psalm on Piibli kõige pikem laul, ühtlasi on see aga Jumala Seaduse kui elujuhise kinnitus ning kaitsekõne sellele. Paljud meist, mina sealhulgas, oleme tulnud Kristuse juurde otsekui ”Pauluse teed” mööda, mis näeb sedaust vajalikuna, samas ka usule eelneva ebamugava etapina - mil mõistame, et meil ei õnnestu oma pingutuste läbi iial Jumala soosingut ära teenida. Teised seostavad seadusepidamise variseridega, nende Jeesuse silmaikrjatsejaist vastastega, kes tegid kõik väikesed asjad piinlikult täpselt, samas unustades järgmiast suuremaid. Selle kõige juures unustame need kohad, kus Jeesus ütleb et Tema tuli täitma kõike käsku, ning mitte seda tühistama.
Pane tähele kuidas selle psalmi esimesed salmid väljendavad isiklikku suhet Seadusesse. Seadus siin ei ole mingi võõras monstrum, kivile kirjutatud ja kivina tunduv – vaid see on imetluse object ja vabaduse allikas. Siin tuuakse meie ette usudraama, kus igapäevane liikumine edasi või tagais, ja teiste päevade ebaõnnestumised on põimitud läbi palvest. Rõõm, igatsus, uuendamine – kõik see sisaldub neis salmides. Mingil juhul pole see surnud usk või hapu paindumine kehtestatud käitumiskoodeksi alla. Seadus võib olla teeks Jumala juurde; see haarab kogu südame ja meele ja ka ihu.
See et iga uus lõik algab Heebrea tähestiku järjekordse tähega –läheb meil kahjuks tõlkes kaduma. Ometi viitab see teisalt ka enamale kui kirjutaja loomingulisusele: siin võime näha sedause täiuslikkust aga ka seda kuidas isegi nii täpselt piiritletud struktuuris saab luua ning kuidas Jumala tõeline ja järjepidev järgimine viib inimese vabadusse, sõna otseses mõttes ”avarasse paika”.