Jeesus on meie vabaduse piisav alus. Ja seepärast pole oluline mitte see, kus oleme, vaid millises suhtes oleme oma Issandaga. Isegi vangis olles, võime vilja kanda, kui jääme Temasse.
Paulus jätkab Jeesusest tunnistamist nii Feeliksile, kui ka tema naisele, juuditar Drusillale.
Ning selle asemel, et ära teenida nende heasoovlikkust ja seeläbi parandada oma olukorda; jagab Paulus jätkuvalt nendega hoopis päästvat teadmist Jeesusest. Usk on see, mis aitab meil näha kuningriigi kuulutusvõimalusi isegi keset raskusi.
Siiski, Pauluse selgitused „õiguse, enesedistsipliini ja tulevase kohtu kohta“ pigem ärritavad Feeliksit, eriti seepärast et tal on omad eesmärgid Paulusega. Kohtumine Jumalaga ei pruugi igaühele tuua rõõmu ja kindlustunnet, vaid neile kes kurja teevad võib see muutuda ka häirivaks ebakindluse allikaks. Ebaõiglusest kisendava õigusemõistmise protsessis jätab Feeliks Pauluse vangi edasi, osalt ka selleks et ära teenida juutide heakskiitu.
Pauluse ja Feeliksi erinevus on aga ka väga õpetlik. Paulus ei saa teisiti kui peab kuulutama rõõmusõnumit jumalariigist, ja Feeliks ei saa teisiti kui jätkata oma isikliku kasu tagaajamist. Ning just need kaks tungi teevad meeste isiksuste vahele nii suure vahe.
Ja nagu oli Feeliksiga, oli ka tema järgija, Festusega. Juudid tegid kõik et kohtupidamist mõjutada ning selle lõppotsust „ oma kasuks“ pöörata. Juudid ei hooli sellest et nende traditsioon rõhutab õiglast kohtupidamist, siin püüavad nad õiglus väänata oma plaanidele sobivaks. Ja see oht, et usk võib olla hävimise veerel, kui selle roiskumine algab seestpoolt – see oht ei ole kuhugi kadunud ka tänapäeval. Just siit tuleneb jätkuv vajadus usulise uuenduse järele – täpselt samuti nagu vajasid seda Aasia kogudused. See et Paulus eelistab kohtupidamist Roomas on omamoodi kurb ning masendav kommentaar Jeruusalemma, Jumala linna olukorra kohta.