Üsna pea peale meie Päästja sündi, näeme kuidas pahasoovlikud intriigid hakkavad tema ümber põimuma, mõjutades tema varaseid lapseea aastaid ning kogemust. Heroodese ähvardused, poeglaste massimõrv jm oli inimestepoolne “tervitus” Jeesusele. Sellise väljakutsega tuleb tõesti toime vaid Rahuvürst, Messias!
Ka Taavet, kuigi Jumalast valitud juhiks ja kuningaks, ei pääsenud mürgistest ning vägivaldsetest rünnakutest ( s 1-5). Need ründajad olid otse südametud, rõõmustades üksnes oma kurjade plaanide edu üle. Pane tähele Taaveti palvehüüdu ( s 1,4,6) – et Jumal päästaks ta tema ette seatud vaenlaste salakavalatest taktikalistest lõksudest, nende kavatsustest hävitada tema tulevik ja eksisteerimine. Millise meeletu stressi all pidi ta olema! Ning kõige selle juures kogetud tapmisähvardused võiksid igaühe kergesti viia kas kättemaksu haudumise, paanikahoogude, vigase mõttetöö, sügava enesehaletsuse või iga hinna eest põgenemiseni.
Meie komplitseeruvas maailmas võivad stress ja rõhumine meid rünnata igal päeval, kuid enamasti mitte nii mastaapselt kui selles psalmis. Taavet seisab silmitsi suure potentsiaalse hävimisega: sõprade kaotuse ning tapmisähvardustega. Ja mis saab sellises olukorras tema usust Jumalasse – kellest ta on laulnud, kelle poole palvetanud? ( s 6-7). Kuidas peab tema usk vastu sellises proovis? Kuidas peab vastu meie usk palju väiksemates katsumustes?

Kuidas reageerime meie elu ning inimloomuse heitlikkusele? Kas reageerime täieliku isekuse ning enesesse keskendumisega – kohates oma kaasaegseid „vaenlasi“? Püüa tunnetada Taaveti südant (s 12) ja õpi pöörama isiklik mure hooleks ja kaastundeks tõeliste abivajajate
pärast. See on parajaks eksamiks meie jüngriloomusele!