Üks tuleviku kogudust ohustavaid nakkusi on häbenemine. Kas püüame propageerida oma usku kui midagi väga väärtuslikku , või otsime hoopis pidevalt vabandusi evangeeliumile, mida häbeneme? Mitmed asjad viitavad et Timoteos oli üsna häbelik inimene kes vajas julgustust oma häbenemisest ülesaamiseks. Ilmselt vajavad samasugust julgustust ka paljud teised meie seast.
Kõigepealt meenutati Timoteosele – et ta ei pea kunagi häbi tundma rääkides Issandast Jeesusest, või ka Paulusest, tema saadikust ( s 8). Evangeelium on palju enam kui lihtsalt doktriin – see sisaldab eneses Jumala enese väge. Kõik, keda Jeesus on päästnud ning kutsunud elama püha elu, teavad seda isikliku kogemuse kaudu. Jumal ise on selle protsessi algataja, ning tema arm inimese vastu on olnud ilmutatud läbi ajaloo – eriti aga Jeesuse Kristuse surmas ja ülestõusmises. Seda muutumatut evangeeliumi, head deposiiti/ sissemakset ( s 14) tuleb hoolega valvata ja kaitsta väärõpetuste eest, samas aga jagada kogu ülejäänud maailmaga. Ning kaasaegse koguduse jätkuvaks väljakutseks on jagada evangeeliumi rõõmuga ning kasutades kogu loovust, otsides heale sõnumile pidevalt uusi väljundeid.
Samas – ei ole võimalik lahutada sõnumit selle edastajast. Ja nagu me kõik hästi teame, on hea sõnum jõudnud ka meieni puudulike ning nõrkade inimeste vahendusel. Paulus ei häbenenud oma kannatusi Jeesuse nime pärast, kuigi oli vangis – sest ta nägi tervet oma elu evangeeliumi kontekstis: kuulutaja, apostel, õpetaja. Salmis 12 esinev sõna „usaldatud“ – võime mõista kas viisil, et Pauluse teenimistöö oli talle usaldatud Jumala enese poolt või ak nii, et evangeelium oli usaldatud tema kätte.
Fügelos ja Hermogenes aga tundsid Pauluse pärast häbi ning jätsid ta maha
oma häbenemise tõttu . Oneesimos aga vastipidiselt ei häbenenud ning oli valmis pingutama, et Pauluseni jõuda. Kuidas talitab Timoteos talle usaldatud väärtusliku deposiidiga?