Ahelais evangeeliumi pärast, mis on ju tegelikult rõõmusõnum, – niisugune on apostel Pauluse, Jeesuse järgija elu! Paljude juutide hulgas ei äratanud rõõmusõnum Jeesusest Kristusest, Taaveti soost Jumala Pojast ja Lunastajast, sugugi mitte rõõmu ja usaldust, vaid meeletut viha. Enamik neist oli valmis ükskõik milleks, et hävitada kristlased sootuks. Kui Paulus pöördus aga paganate poole, tõmbas ta endale kahekordse viha. Nüüd polnud ta juutide silmis mitte ainult eksiõpetaja, vaid suhtles ka nendega, kellest paljude arvates oleks tulnud eemale hoida.
Juutide omakohtust pääsemiseks otsis Paulus kaitset Rooma võimudelt (Ap 25:10-11). Tagajärjeks oli vangielu. Nii juhtus Paulusega ligi 2000 aastat tagasi. Kahjuks peame tänapäeva ühiskonda vaadates kurbusega tõdema, et ikka veel põhjustab rõõmusõnum Jeesusest paljudes mitte rõõmu, vaid viha – täpselt samuti nagu tollalgi. Ja ka täna jätkub on neid, kes evangeeliumi pärast peavad kandma ahelaid.
Aga Jumala sõna ei saa aheldada! See levib, ja suures osas ehk just sellepärast, et Jumala sulane ahelais on. Paulus märgib, et paljudele on teatavaks saanud, miks ta ahelaid kannab (Fl 1:13). Nii on vangistus evangeeliumile kahju asemel pigem kasu toonud ning teeb Paulusele viha ja ängistuse asemel hoopis rõõmu. Paulus hoidis ikka oma silma ees Jeesust – Temagi kannatas enne ülestõusmist surma ja valu. Ja nüüd julgustab ta Timoteost ja meidki seda meeles pidama kõigis olukordades.