Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 42
Igatsus Jumala järele1Laulujuhatajale: Korahi laste õpetuslaul.
2Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!
3Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet?
4Mu silmavesi on mulle leivaks ööd ja päevad, sest mu vastu öeldakse kogu päev: "Kus on su Jumal?"
5Ma valan välja oma hinge, meenutades seda, kuidas ma läksin läbi rahvamurru, keda ma juhtisin Jumala kotta pühapidajate hõiske- ja tänuhääle saatel.
6Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada ta palge abi eest!
7Mu Jumal, mu hing on rõhutud mu sees! Seepärast ma tuletan sind meelde Jordanimaal ja Hermoni tippudel ja Mitsari mäel.
8Sügavus hüüab sügavusele sinu koskede kohisemises; kõik su veevood ja su lained käivad minust üle.
9Päeval annab Issand käsu oma heldusele ja öösel kostab minu laul temale, palve mu elu Jumala poole.
10Ma ütlen Jumalale, oma kaljule: "Mispärast sa oled mu unustanud? Mispärast ma pean käima kurvalt oma vaenlase surve all?"
11Otsekui luid murdes teotavad mind mu rõhujad, kui nad iga päev mu vastu ütlevad: "Kus on su Jumal?"
12Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!
Tänase psalmi algussalmides on eestlase jaoks midagi väga omast: “Otsekui hirv igatseb veeojade järele,” õhkab laulik südamepõhjast (s 2).
Sageli otsime Jumala iseloomustamiseks paralleele loodusest ja tihtipeale tajume Teda ka looduses paremini. Eriti linnastunud inimene kogeb Jumalat palju lähedamalt siis, kui ta metsa või niidule jalutama pääseb, või mere äärde saab. Kindlasti on selline Jumala tunnetus ka ülimalt loomulik – mida inimene saab looduselt, saab ta ju tegelikult Jumalalt.
Samas ei võrdsusta Vana Testamendi laulik Jumalat loodusega, vaid näeb ja tajub loodu taga Loojat, kes on ka tema enda Looja (s 7, 8). Jumal on alati suurem kui meie tunded ja ettekujutus Temast. Temaga jäävad seotuks nii inimese elu kordaminekud kui ka probleemid. Jumala ligiolekust tuleneb õnnistus ja rahulolu (s 5), Temast lahutatusega kaasneb rahutus ja piin.
Jumalale toetumine võib vägagi häirida usklikku ümbritsevaid inimesi. Tõsise uskliku tarvis leidub alati pilkajaid, iroonitsejaid ja üleolevalt õlale patsutajaid, nagu ka tänane laul ütleb: Otsekui luid murdes teotavad mind …………………. (s 11). Nende küsimus sellessamas salmis: “Kus on su Jumal?” võib tabada meid hetkel, kui oleme kõige haavatavamad. On neid usklikke, kes sellest üle olla ei suuda ja solvuvad.
Sümboolne on seegi, et laulik ei nõua pilkajatele kättemaksu, vaid tahab Jumalat tänada (s 6, 12). Kõige eest! Nii nagu meiegi seda tegema peaksime.
Selle kommentaari autor: APÜ