Paulusel on õigus esitada Timoteosele ( ja meile) väljakutse Sõna kuulutamiseks ( s 1). Me ei ole kinni ei ajas ega ruumis ning see korralduse kehtis ühtviisi nii sel ajal kui ka praegu: elame ju endiselt Jumala ligiolemises ning ootame Kristuse tagasitulekut koos kõige juurdekuuluvaga. Ning taoline perspektiiv igavikust teeb kuulutamisest esmase prioriteedi.
On’s aga kuulutamine alati kohane? Me ei peaks sõna inimestele peale suruma. „Valmisolek sobival ja ebasobival ajal“ ( s 2) tähendab ilmselt ka aegu kui kuulutamine on kuulutajale ebamugav ning mitte niivõrd kuulajale.
Ning kuulutus ise peaks olema otsiv ning julgustav. Evangelist on see kes pidevalt on otsimas ühendusi evangeeliumi ning inimeste igapäevaelu vahel. Tema on see kes peab „sügama sealt kus sügeleb“, ometi ei tohi ta seejuures kuulutust taandada selliseks mille järele inimeste kõrvad sügelevad. Kuulajad võivad soovida vaid meelelahutust, tähendusrikkaid lugusid või isegi gnostitsistlikke müüte tundmatutest maailmadest universumis. Tervet õpetust ei tohi keelata ka taolistele „sügelevatele“ kõrvadele – sest ainult see toobki tervise ( evangeeliumi sõnumi) maailmale.
Pauluse kokkuvõte oma elust enne lahkumist on äärmiselt isiklik ja liigutav ( s 6-8). Tema viimane väljaütlemine on aga äärmiselt võidukas: Paulus, võrdleb end välja valatava joogiohvriga - ning viimaks on tal võimalus tõesti evangeelium välja valada ka paganate ette kingitusena Jumalalt. Ta on „usu säilitanud“ ( s 7), vaatamata isiklikele kahtlustele ning välistele rünnakutele. Nüüd vaatab ta ettepoole – oodates tasu oma Issandalt.