Loe läbi alltoodud kirjakoht: Õp 15:1-24
Saalomoni tarkus1Rahulik vastus vaigistab raevu, aga haavav sõna õhutab viha.
2Tarkade keel teeb tundmise heaks, aga alpide suu laseb voolata rumalust.
3Issanda silmad on igas paigas, valvates kurje ja häid.
4Keele mahedus on elupuu, aga selle valelikkus murrab vaimu.
5Meeletu laidab oma isa õpetust, aga kes noomimist tähele paneb, teeb targasti.
6Õige kojas on palju vara, aga õela saak jääb tarvitamata.
7Tarkade huuled külvavad teadmisi, aga alpide süda ei tee nõnda.
8Õelate ohver on Issandale jäle, aga õigete palve on temale meelepärane.
9Õela tee on Issanda meelest jäle, aga ta armastab õigusenõudjat.
10Rajalt lahkuja karistus on karm, noomimise vihkaja peab surema.
11Surmavald ja kadupaik on lahti Issanda ees, saati siis inimlaste südamed.
12Pilkaja ei armasta, et teda noomitakse, tarkade juurde ta ei lähe.
13Rõõmus süda teeb näo rõõmsaks, aga südamevalus pekstakse vaim rusuks.
14Mõistlik süda otsib tunnetust, aga alpide suu leiab toitu rumalusest.
15Viletsal on kõik päevad pahad, aga rõõmsal südamel on alati pidu.
16Parem pisut Issanda kartuses kui suur varandus ja rahutus selle juures.
17Parem taimetoit armastusega kui nuumhärg, mille juures on vihkamine.
18Raevutsev mees õhutab tüli, aga pikameelne vaigistab riidu.
19Laisa tee on nagu kibuvitsahekk, aga õigete rada on sillutatud.
20Tark poeg rõõmustab isa, aga alp inimene põlgab ema.
Taas kord on teksti keskmes väljaöeldud sõna - mille vägi võib korda saata tähelepanuväärset head aga ka kurja. Siiski kõige enam haaras mind teksti rõhuasetus rahule ning rõõmule ( s 13,18,23,30). Kui Jeesus kutsus oma jüngreid üles olema soolaks, kas ta pidas silmas et neil tuli hoida ühiskonda põhiliselt roiskumast – nii nagu antiikmaailmas oli sool peamine toidusäilitaja?
Või pidas ta silmas hoopis midagi mis võib teha maitse elavaks? Kas kellelegi meeldivad maitsestamata snäkid? Mõnel inimesel varakirikus – näiteks Barnabasel, oli julgustamise, inimeste ülestõstmise and mis oli palju mõjuvam kui mööduv tervitus. Iga kogudus, naabruskond, töökoht ja perekond vajab sellist andi. Naermine teeb inimesele head – isegi füüsiliselt. M.A Screech oma suurepärases raamatus Erasmusest ning tema kaasaegsetest „Naer risti jalamil“ – toob esile hämmastavad seosed naeru ning sügavaimate kristlike müsteeriumite vahel.
Taolisele lepitavale naerule kõige lähedasem and on rahutegemise and (s 1,18 – võrdle seda Mtt 5:9) Selle mõistmiseks on vaja kannatlikkust, kuid kõige enam olla Kristuse sarnane – nagu viitab ka õndsakskiitmine.
Ometi ei ole see mõeldud/ kingitud üksnes spetsialistidele, neile kellel on eriand, isegi mitte ainult neile, kes oma eraldatuses ja vihas vajavad eriabi. Meil kõigil on oma ülesanne rahutegemise protsessis.
Siinkohal ei mõtle ma kohatut, võltsi ja pinnapealset rõõmsameelsust, mis tahtlikult jätab tähelepanuta valu. Selle jaoks on Piiblis karmimad sõnad. Üldiselt peetakse klouni rolli täitjaid populaarseteks ning seepärast võtavad enesekaitseks selle rolli omaks sageli ka nt need kes kannatavad koolikiusamist.
Kuid ikka ja jälle on salmides rõhk pandud kuulamisele, manitsuse kuulmisele ning selle südamesse võtmisele. Meid innustatakse mitte keelduma õpetust omaks võtmast. Osa targaks saamise distsipliinist sisaldab eneses just nimelt manitsuse aktsepteerimist; selle kaudu õppimist.
Palu, et Jumal aitaks sul täna ära tunda millal naerda ning jagada naeru; aga ka millal manitsust vastu võtta ning manitseda.
Selle kommentaari autor: Roger Pooley