Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 26
Juuda tänulaul1Sel päeval lauldakse Juudamaal seda laulu:
Meil on tugev linn, pääste on pandud müürideks ja kaitsevalliks.
2Avage väravad, et saaks sisse minna õige rahvas, kes püsib usus!
3Kindlameelsele sa hoiad rahu, rahu, sest ta loodab sinu peale.
4Lootke alati Issanda peale, sest Issand Jumal on igavene kalju.
5Sest tema langetab need, kes elavad kõrgel, ligipääsmatu linna; ta alandab seda, alandab maani, paiskab põrmu.
6Seda tallab jalg, õnnetute jalad, viletsate sammud.
7Õigete tee on tasane, sina sillutad siledaks õigete raja.
8Issand! Me ootame sind ka su kohtumõistmiste teel, hing igatseb su nime ja su mälestust.
9Mu hing igatseb sind öösel, vaimgi mu sees otsib sind, sest kui sinu kohtumõistmised tabavad maad, õpivad ilmamaa elanikud õiglust.
10Leiab aga õel armu, ei õpi ta õiglust, õigusemaalgi teeb ta ülekohut ega näe Issanda kõrgust.
11Issand, sinu käsi on tõstetud kõrgele, aga nad ei näe seda. Nähku nad siis su püha viha rahva pärast ja häbenegu! Jah, neelaku neid tuli kui sinu vaenlasi!
12Issand, sina saadad meile rahu, sest kõik meie teodki oled sina teinud.
13Issand, meie Jumal! Meid on valitsenud muud isandad peale sinu - me kiidame üksnes sind, sinu nime.
14Surnud ei ärka ellu, kadunud ei tõuse üles. Sest sina nuhtlesid neid ja hävitasid nad ning kaotasid neist iga mälestuse.
15Sina oled lisanud rahvast, Issand, oled lisanud rahvast, oled näidanud oma au, oled laiendanud kõik maa piirid.
16Issand, nad otsisid sind kitsikuses, sosistasid lausumisi, kui sina neid karistasid.
17Otsekui lapseootel olija, kel sünnitus ligineb, vaevleb ja kisendab oma valudes, nõnda olime meiegi sinu ees, Issand.
18Me olime lapseootel, vaevlesime, aga otsekui oleksime sünnitanud tuult: päästet me maale ei toonud ja ilmamaa elanikke ei sündinud.
19Aga sinu surnud ärkavad ellu, minu laibad tõusevad üles. Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad! Sest sinu kaste on valguse kaste ja maa paiskab välja kadunud.
20Tule, mu rahvas, mine oma kambritesse ja sule uksed enese tagant, peitu üürikeseks ajaks, kuni raev möödub.
21Sest vaata, Issand väljub oma asupaigast nuhtlema maa elanikke nende ülekohtu pärast. Siis paljastab maa oma veresüü ega kata enam neid, kes ta peal on tapetud.
Paljud laulukirjutajad ütlevad, et nende parimad laulud on sündinud kas suurte võitluste või emotsionaalse pinge aegadel, või on tulnud inspiratsioon hetkel kui nende süda on murdunud olles mingi ebaõigluse või inimliku kannatuse tunnistajaks. Just sellises olukorras võtab Jesaja kasutusele oma laulukirjutamise oskuse ning kirjutab kiituslaulu Jumalale mis kuulutab et ainult Jumal saab ja suudab päästa inimese ning tuua ta võidule.
Seda me ei saa iialgi teada, kas tolle laulu meloodia oleks mingilgi kombel võrreldav praegu edetabeli tipus olevate pop lauludega. Ometi jätavad Jesaja laulu sõnad sügava mõju, kui ta kirjeldab kõiki neid põhjusi, miks peaksime ja võiksime usaldada Kõikvõimsat Issandat. Ta kinnitab, et Issand hoolitseb ja „hoiab täielikus rahus“ neid kes panevad oma usalduse Tema peale. (s 3).
See usalduse teema millest Jesaja laulab on ka tänapäeval väga otsustav. Meie ümber on paljusid radu mida võiksime valida, hääli mis kõik meile ütlevad kuidas peaksime elama, keda peaksime armastama ja keda põlgama. Sellistel segastel aegadel on vaja teada keda tegelikult võime usaldada ning kellele rajada oma usu. Kes annab meile tõesti täieliku rahu?
Kuulakem veelkord seda Jesaja laulu: „ Issand, ….igavene kalju“ – Tema on tõeline päästja ja ainus nimi, kellel tuua oma austus!
Selle kommentaari autor: Sue Rinaldi