Kuidagi ei saa me mööda järeldusest et kuulutamine ning Jumala väe demonstreerimine peaksid käima käsikäes. Kui Ristija Johannes jutlustas –siis inimese parandasid meelt. Kui Jeesus kuulutas – said deemonid välja aetud ja inimesed püüdsid Jeesust tappa. Üks asi mis iial ei sündinud oli apaatia.
Aegajalt tuleb mul kõneleda küpsetele kristlastele kes väikeste variatsioonidega väidavad, et kuigi nad on Jumalale enam pühendunud kui kunagi varem, on nad kogudusest/ kirikust väsinud. Nad küsivad: kas Jeesus, kutsudes oma jüngreid enesele järgnema, pidas silmas hästi sobituvate koosolekute järgnevust? Sest äärmiselt harva lähevad nemad kirikusse sellist lootuse ning erutuse segu kogedes, mis käis kaasas Jeesusega, sest iial ei võinud teada mis juhtus järgmiseks – kas nad said tunnistajaiks järjekordsele kurjade vaimude väljaajamisele, või tuli jätta rutiinne argitöö ning hakata rändavaks evangelistiks. Kirikuteenistustelt reeglina puudub taoline „ mõjuvõim ning vägi“ mis oli tuntav Jeesuse kuulutustöös. Ja kas mina olen lootusetu romantik või tuleb tõesti kunagi see päev mil kirikus
võib „ohtlikuks“ minna?
Vanemas piiblitõlkes on kena fraas mida kaasajal enam ei kasutata: „ Ja sündis, et…“ mis tähendab „järgmiseks juhtus see….“ Ometi võib juhtuda, et „sünnib“ see et Jeesus läheb mööda… Jeesus ei jäänud ühtegi paika kauaks pidama. Inimestel oli lühike võimalus teda kuulda ja juba varsti oli ta läinud jagades oma tervendavat väge teises kohas teistele inimestele. Kas midagi sarnast sünnib ka praegu?
Usun, et Püha Vaim räägib meile – individuaalselt ja kollektiivselt, ja kui mingit meiepoolset vastust ei tule, siis vähehaaval kaotame oma võime üldse vastata. Jumala sõna muutub lamedaks, meie muutume skeptilisteks ja siis küünilisteks ning viimaks kaotame võime muutuda. Jeesus tuli, ja möödus.