Loe läbi alltoodud kirjakoht: Õpetussõnad 19:16-29
Saalomoni tarkus16Kes peab käsku, hoiab oma hinge; kes sellest ei hooli, peab surema.
17Kes halastab kehva peale, laenab Issandale ja tema tasub talle ta heateo.
18Karista oma poega, kuni veel on lootust, ja ära soovi tema surma!
19Kelle viha on suur, peab kandma karistust, sest kui sa ta sellest vabastad, siis tuleb sul teha seda korduvalt.
20Kuule nõu ja võta õpetust, et sa tulevikus oleksid targem!
21Inimsüdames on palju kavatsusi, aga Issanda nõu saab teoks.
22Inimesele on kasuks ta heldus, ja parem on olla vaene kui valelik mees.
23Issanda kartus on eluks: siis võib magada rahulikult, ilma et õnnetus tabaks.
24Laisk pistab käe kaussi, aga ei vii tagasi suu juurde.
25Peksa pilkajat, siis saab kohtlane targaks, ja manitse mõistlikku, siis ta saab teadlikuks!
26Kes kohtleb halvasti oma isa, ajab ära oma ema, see on häbitu ja häbematu poeg.
27Loobu, mu poeg, õpetust kuulmast, kui tahad eemale eksida tarkuse sõnadest!
28Kõlvatu tunnistaja pilkab õigust ja õelate suu ajab välja nurjatust.
29Pilkajate jaoks on valmis kohtuotsused ja alpide seljale hoobid.
Kas oled kuulnud norgninade ohkimist, et midagi pole teha, ilm läheb hukka? Kui maailmas vohav rumalus, ebaõiglus ja kurjus on suures hunnikus silme ees, eks kipu siis tõmbuma oma koorikusse julgemadki.
Piibli valguses paistavad kurjusehunnikud läbi. Ja ennäe, nad polegi kõikvõimsad! Neile saab vastu seista, neid ületada ja võita. Piibel ei näita elu paratamatuste ahelana, mille ees oleksime jõuetud. Pigem protsessina, milles valikud on igaühe ülesanne ja vastutus.
Saalomon toob selle üldise põhimõtte igapäevaellu. See põrmustab marksistliku õpetuse, nagu kujundaks keskkond meid. Hoopis meie peaksime muutma keskkonda, olema Looja sarnased, kelle läheduses levib kõik, mis on püha, õige ja kaunis.
Tänases lõigus rõhutatakse tugevasti autoriteedi tunnetuse vajalikkust. Loe milleks:
Oma hinge hoidmiseks (s 16),
Sest Jumal teostab oma plaani (s 21b),
see annab turvatunde (s 23),
avaldub austuses vanemate vastu (s 26).
Peaaegu sama tugevalt on esitatud karistuse mõte. Karistus ei olegi kättemaksuks, vaid protsesside suunamiseks. See hoiab surmast (s 18), talitseb viha (s 19), alandab pilkajat (s 25), on hirmuks kõlvatule ja õelale (s 28-29).
Kiitust väärivate voorustena esitatakse veel heldust (s 17, 22), õppimist (s 20, 27) ja aktiivset, toimekat eluviisi (s 18, 24).
Sellest õpetust võttes oleme võtnud Jumala eeskujuks nagu armastatud lapsed (Ef 5:1) ja märkame, et meie ümbruses tekib midagi uut. See on ime. Ärgem pidagem seda liiga väheseks. Sellest, mida saavutab ustav pühitsuse taotleja, on küllalt temale endale, tema lähedastele ja Jumalale, kes tema püüdluse täielikuks teeb.
Selle kommentaari autor: APÜ