Parim, mida võime tänapäeval kristlastele paluda on, et nad tunneksid lootust, milleks Jumal on meid kõiki kutsunud. See lootus on määratult suurem kui meie isiku surematus.
Paulus viitab tagasi sellele, mille eest ta tänas salmides 1:9-10. Jumal kavatseb “tuua kõik asjad taevas ja maa peal kokku ühe – Kristuse - valitsuse alla”. Kui ta seda teeb, siis ei ole enam kurbust, sõda, etnilist puhastamist, rassilist vihkamist. Mehed ja naised elavad harmoonias üksteisega ja Kristuse kui Issandaga. Loodud universum saab vabastatud oma kõdunemise sidemetest. (Room. 8:21) Patu ja surma väed saavad lõplikult löödud ja meid tõstetakse elule uues taevas ja uuel maal, õiglaste kodupaigas. (2. Peetr. 3:13) See siin ei ole lihtsalt soovmõtlemine, vaid lootus, mis on rajatud Kristuse ülestõusmisele surnuist, sündmusele, mis ei kuuluta mitte ainult seda, et Jeesus elab, vaid et Ta on tagasi löönud iga vaenuliku väe universumis (salmid 19-21).
Peatüki viimasest salmist on raske aru saada, aga võime mõista seda nõnda, et Jumal on see, kes “täidab kõik igal viisil”, või pigem keegi, kes on kogu universumi lõpuleviimise protsessis. Niisiis on Kristus Jumala täius, see, kelles Jumala armastus ja vägi on täiuslikult esitatud (seda enam kui et, kirik on Kristuse täius, nii nagu väidavad uue rahvusvahelise piiblitõlke versiooni (NIV) tõlkijad). Kogudus on niisiis Kristuse ihu, kelle ülesandeks on teha Teda nähtavaks maailmale ja töötada toomaks lepitus, mille saavutamiseks Kristus suri. See on ülesanne, mis on väljakutseks meile kõigile ja motiveeriv vägi, mis ütleb, et see on kõik võimalik ja väärt kristlikus lootuses.