Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 65
Jumala heategude kiitus1Laulujuhatajale: Taaveti laul ja lauluviis.
2Vaikse meelega kiidetakse sind, Jumal, Siionis ning tasutakse sulle tõotused.
3Sina kuuled palvet, sinu juurde tuleb kõik liha.
4Minu süüteod on minust vägevamad, aga meie üleastumised annad sina andeks.
5Õnnis on see, kelle sina valid ja lased tulla enese ligi elama sinu õuedes; küll meid täidetakse su koja, su püha templi hüvedest.
6Kardetavate tegudega vastad sa meile õigluses, sa meie pääste Jumal, sa kõige ilmamaa otsade ja kauge mere lootus,
7kes kinnitad mäed oma rammuga ja oled vöötatud vägevusega,
8kes vaigistad mere kohisemise, selle lainete mühina ja rahvaste möllu,
9nõnda et ilmamaa äärte elanikud kardavad su imetähti. Päikese tõusu ja loojaku maad sa paned rõõmsasti hõiskama.
10Sina oled maa eest hoolitsenud ja seda jootnud; sa teed selle väga rikkaks. Jumala veesooned on täis vett; sa valmistad nende uudsevilja, kui sa nõnda maad valmistad,
11kastes selle vagusid ja pudendades selle mullapanku. Vihmapiiskadega sa teed maa pehmeks ning õnnistad selle kasvu.
12Sa ehid aasta oma headusega ja su jäljed tilguvad õli.
13Rohtla vainud haljendavad ja kingud vöötavad end ilutsemisega,
14nurmed rõivastuvad lambakarjadesse ja orud mähkuvad vilja; nad hõiskavad, nad laulavadki.
Ei ole päris kindel, mis pani Taaveti seda laulu kirjutama. Aga on täiesti selge, et Taavet ei väsinud iial Jumalat kiitmast. Seda nii headel kui kurjadel päevadel. „Kõige hullemate stsenaariumite“ asemel keskendus Taavet Jumalale ning treenis oma mõtteid seal püsima.
Tänases psalmis vaatleb Taavet Jumala loomuse erinevaid külgi. Esimene neist on andeksandmine ( s 1- 4). Oma eksituse tunnistamine on juba iseenesest raske – ja seda ka kogenud kristlastele. Teeme pidevalt nii suuri pingutusi patu vältimiseks, et läbi kukkudes hakkame juhtunud pigem õigustama kui meelt parandama. Üks Taaveti tugevustest oli aga valmisolek avalikult oma eksimist tunnistada. Taavet mõistis, et Jumal ei otsi ideaalseid usklikke keda „enese ligi“ tuua, vaid patuseid, kes Jumala ligi olemise privileegi tõesti ka hinnata oskaksid.
Teiseks mõtiskleb Taavet Jumala väe üle. Ta võrdleb seda mägede ja meredega ( 5-8). Vaadates kõiki kaasaegse maailma konfliktiallikaid ja koldeid, on lihtne lubada murekoormal oma kiitusehäält lämmatada. Taavet aga meenutab et rahvaste möllamine ei ole Jumalale midagi uut ( s 7). Kuigi see võib olla hirmutav, on isegi selline „lainete möllamine“ kindlalt Jumala kontrolli all.
Taavet lõpetab selle psalmi mediteerides Jumala õnnistuse üle ( s 9-11). Läänemaailmas kaldume oma õnnistusena nägema eelkõige materiaalset – raha, kodu, mugavust. Tegelikult peaksime Jumalat kiitma iga sellise asja eest, Taaveti vaade aga on palju avaram hõlmates asju mida saavad nautida nii rikkad kui vaesed: vihm, põllusaak, aasa ilu jpm. Taavet lihtsalt nägi Jumala au ka kõige lihtsamates asjades, ning koges tema õnnistuse imet kui oli avanud oma südame kõigele sellele mida ei saa kokku kraapida.
Selle kommentaari autor: Whitney Kuniholm