Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 10:21-11:10
Pimedus21Siis Issand ütles Moosesele: "Siruta oma käsi taeva poole, siis tuleb Egiptusemaale niisugune pimedus, et katsu või käega!"
22Ja Mooses sirutas oma käe taeva poole ning kogu Egiptusemaale tuli kolmeks päevaks pilkane pimedus:
23üks ei näinud teist ja ükski ei liikunud paigast kolmel päeval. Aga kõigil Iisraeli lastel oli oma asupaikades valge.
24Siis vaarao kutsus Moosese ning ütles: "Minge teenige Issandat! Ainult teie lambad, kitsed ja veised jäägu paigale. Ka teie väetid lapsed mingu koos teiega!"
25Aga Mooses vastas: "Sina pead meile kaasa andma ka tapa- ja põletusohvrid, et saaksime neid tuua Issandale, oma Jumalale!
26Meie karigi peab tulema koos meiega, sõrgagi ei tohi maha jääda, sest sellest me ju võtame Issanda, oma Jumala teenimiseks. Me ei tea isegi, millega peame teenima Issandat, enne kui jõuame sinna."
27Aga Issand tegi kõvaks vaarao südame, nõnda et ta ei tahtnud neid ära lasta.
28Ja vaarao ütles temale: "Mine ära mu juurest! Hoia, et sa enam ei ilmu mu palge ette! Sest päeval, mil sa ilmud mu palge ette, sa sured!"
29Ja Mooses vastas: "Õigesti oled rääkinud! Enam ma ei ilmu su palge ette!"Esmasündinuile kuulutatakse surma1Siis Issand ütles Moosesele: "Veel ühe nuhtluse ma saadan vaaraole ja Egiptusele: pärast seda ta laseb teid siit ära minna. Kui ta lõppeks laseb minna, siis ta otse ajab teid siit ära.
2Räägi nüüd rahva kuuldes, et iga mees küsiks oma naabrilt ja iga naine oma naabrinaiselt hõbe- ja kuldriistu!"
3Ja Issand andis rahvale armu egiptlaste silmis; ka oli Mooses väga suur mees Egiptusemaal vaarao sulaste ja rahva silmis.
4Ja Mooses ütles: "Nõnda ütleb Issand: Keskööl ma lähen läbi egiptlaste keskelt:
5Egiptusemaal peavad surema kõik esmasündinud, aujärjel istuva vaarao esmasündinust kuni käsikivitaguse teenija esmasündinuni, samuti kõik kariloomade esmasündinud.
6Siis on kogu Egiptusemaal suur hädakisa, millist ei ole olnud ja millist ei tule enam.7Aga ühegi Iisraeli lapse vastu ei liiguta koergi oma keelt, ei inimese ega karilooma vastu, et te teaksite, et Issand teeb vahet Egiptuse ja Iisraeli vahel.
8Siis tulevad kõik need sinu sulased alla minu juurde ja kummardavad mind, öeldes: Mine ära, sina ja kogu rahvas, kes su kannul käib! Ja seejärel ma lähen." Ja ta läks ära vaarao juurest vihast õhetades.
9Aga Issand ütles Moosesele: "Vaarao ei võta teid kuulda, et Egiptusemaal sünniks rohkesti mu tunnustähti."
10Ja Mooses ja Aaron tegid kõik need tunnustähed vaarao ees. Aga Issand tegi kõvaks vaarao südame ja too ei lasknud Iisraeli lapsi oma maalt ära minna.
Vaatamata sellele, mida öeldi 10:29 – ilmub Mooses siiski ilma eelnevalt ette teatamata vaarao ette - ainult selleks et öelda: „Nii ütleb Jumal…. ja nii hakkab nüüd sündima.“ Siin pole enam mingeid „kui“ -sid ja „aga“-sid, ei mingit läbirääkimiste ruumi, isegi mitte võimalust oma meelt muuta. Iisraeli pääste võimsa ettevalmistusena on Jumal teinud kaht asja: kõigepealt on ta pannud egiptlasi nägema ja ära tundma oma, elava Jumala kätt Iisraeli rahva peal, ning samas on ta end halastuses pööranud selle rahva poole. Teiseks aga on ta isoleerinud vaarao selle südamekanguses, kes lihtsalt ei luba Iisraelil minna – nüüd peab ta paluma ja anuma, et nad lahkuksid tema maalt. Meil võib tekkida küsimus, miks pidi kogu Egiptuse rahvas kannatama sellist traagilist leina, eriti kui mitmed juhtkonna hulgast juba kuulasid ning nõustusid Moosesega ( 9:20) ning ka kohalikud inimesed olid hakanud iisraeli rahvasse suhtuma paremini? Et selle kogemuse reaalsust paremini mõista, tuleb meil vaadata täna enese ümber. Kui paljud meie ümber kannatavad oma juhtide vigade või läbikukkumiste pärast? Kui paljud süütud perekonnad kannatavad mõne purjus autojuhi tõttu? Just see teeb kurja tõeliselt õudseks. Kui kannataks ainult see kes eksib, ja seda oma patu pärast – siis vähemalt inimlikust vaatenurgast ei olekski asjad nii hullud. Kuid enamasti saavad põhiosa kannatustest need, kes asjaga üldse seotud ei ole.
Me peame hakkama vastutust kandma ka selle mõju eest mis meie tegudel on teiste eludele – on see siis hea või halb – see on meie osa olla oma venna hoidja ( 1Ms 4:9,10 Lk 10:27-29,36,27) Ja eriti kehtib see neile kes on seatud juhtideks – kuigi see on tõde, mille järele peame elama kõik.
Selle kommentaari autor: John Fieldsend