Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 22:1-22
Ahastushüüd ja tänulaul1Laulujuhatajale: viisil "Koiduaegne emahirv"; Taaveti laul.
2Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad.
3Mu Jumal, päeval ma hüüan, aga sa ei vasta, ja ööselgi, kuid ei leia enesele rahu.
4Ja ometi oled sina püha, kelle trooniks on Iisraeli kiituslaulud.
5Sinu peale lootsid meie esiisad, lootsid, ja sina päästsid nad;
6nad kisendasid sinu poole ja pääsesid, nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse.
7Aga mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva meelest.
8Kõik, kes mind näevad, irvitavad mu üle; nad ajavad suu ammuli, vangutavad pead:
9"Ta on kõik veeretanud Issanda peale; see päästku ta, kiskugu ta välja hädast, sest tal on ju temast hea meel."
10Jah, sina oled see, kes tõi mind välja üsast, kes kaitses mind mu ema rinnal.
11Sinu hooleks ma olen jäetud lapsekojast, mu ema üsast alates oled sina minu Jumal.
12Ära ole minust kaugel, sest kitsikus on ligi, sest abimeest ei ole!
13Palju härjavärsse ümbritseb mind, Baasani sõnnid piiravad mind.
14Nad ajavad oma lõuad ammuli mu vastu nagu lõvi, kes murrab ja möirgab.
15Ma olen välja valatud otsekui vesi ja kõik mu luud-liikmed on koost ära. Mu süda on nagu vaha, ta on sulanud mu sisikonnas.
16Mu neel on kuiv nagu potitükk ja mu keel on kinni suulae küljes, surmapõrmu paigutad sa minu.
17Sest koerad ümbritsevad mind, tigedate hulk keerleb mu ümber; nad purevad mu käsi ja jalgu,
18ma võin lugeda kõiki oma luid. Nemad aga vahivad mulle otsa ja parastavad mind.
19Nad jagavad mu rõivad eneste vahel ja heidavad liisku mu kuue pärast.
20Aga sina, Issand, ära ole kaugel, mu vägi, tõtta mulle appi!
Selle pslami muudab eriti hirmutavaks ja šokeerivaks Jumala puudumise tajumine (s 1,2). See inimene siin kannatab kohutavalt – ta kannatused väljenduvad nii füüsiliselt kui ka vaimses ängistuses. Tundub, et ta valu ja alandus keerleb mahajäetuse ja üksinduse tunde ümber. Oleme kuulnud inimestest, kellele tugevuse annab Jumala ligiolu kogemine. Võib-olla peaksid aga meile olema enam veel eeskujuks inimesed, kes peavad vastu ilma selle tundeta. See inimene peab edasi minema ainult oma usu jõul, selle abil, mida ta suudab meelde tuletada. Ometi – ütleb ta. Kristlastena peaksime meeles pidama Jumala õnnistusi, et saaksime neile usus toetuda, ning neid ka avalikult kuulutama, kui tulevad rasked ajad.
Selles psalmis avaldub äärmine murtus, kuid siiski lõpeb see hiilgava ülistusega. Jeesus on võidukas. Iroonia on selles, et kuigi psalmi autorile näib Jumal kaugemal kui kunagi, tajuvad lugejad Jumala ligiolu kõige erilisemates piltides Kristuse kannatustest (vt Mt 27:46). Tõde on, et meie Jumal on alati kohal.
Selle kommentaari autor: Mike Hawthorne