Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 22:24-30
Kes on suurim?24Aga nende seas tõusis ka vaidlus, keda nendest tuleks arvata teistest suuremaks.
25Ent Jeesus ütles neile: "Rahvaste kuningad peremehetsevad nende üle ja neid, kes nende kallal meelevallatsevad, hüütakse "heategijaiks".
26Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid suurim teie seas olgu nagu noorim, ja juht nagu see, kes teenib.
27Sest kumb on suurem, kas see, kes istub lauas, või see, kes teenib? Eks see, kes istub lauas? Ent mina olen teie seas nõnda nagu see, kes teenib.28Aga teie olete need, kes minu juures on püsinud mu kiusatustes,
29ja mina sean teile kuningriigi, nõnda nagu minu Isa mulle on seadnud,
30et te sööksite ja jooksite minu lauas minu riigis ja istuksite troonidel, mõistes kohut Iisraeli kaheteistkümnele suguharule.
Kui kiiresti harjume oma positsiooniga, võrdleme ennast teistega ja muretseme oma staatuse pärast (s 24-27). Jeesus pöörab maailma väärtused peapeale ja julgustab oma järgijaid tegema sama. Ta räägib neile teenimise ideest, mis ületab kõik jüngrite ootused. Siiski on ta kuningriigile (s 29) omane arm, mida ei teenita ära, vaid saadakse kingiks, ja see tõstab madalad kõrgetele kohtadele.
Jeesus pole siiski inimeste olukorra suhtes ebarealistlik – ta teab meie nõrkusi. Kui õrnalt õpetab Jeesus Peetrust kasutama isegi oma läbikukkumist teiste tugevdamiseks (s 32). Jumal võib tuua head ka kõige haletsusväärsemasse olukorda – isegi kui tekitame suure segaduse, võib ta teha head.
Jeesus räägib oma jüngritest, kes vajavad mõõka, seda kujundlikku keelt mõistavad jüngrid valesti ja toovad välja kaks mõõka (s 36,38, vt ka 49-51). Jeesus lihtsalt räägib neile vaimsest võitlusest, ta hoiatab neid olema valmis võtma valvelseisak.
Selle kommentaari autor: Amy Orr-Ewing