Kriminaalromaanis võime nautida mõistatuste lahendamist ilma, et meid häiriks kannatuste ja surma valu. Kui ainult elu oleks päriselt selline! Taaveti psalm väljendab kogu valu, mida elu müsteeriumite läbielamine kaasa toob, ilma mõistatuste naudinguta.
Müsteerium on nimelt see: miks Jumal varjab ennast?
Sama keeruline on seletada nutvale lapsele, miks tema ema on toast lahkunud. Ning Taavet nutab just nagu laps Jumala ees. Tema tunded on väga hellad. Seejärel näeme järsku, kuidas ta tuju muutub (s5). Mis on selle põhjus? On see õrn hääl või tuttav nägu? Meil tuleb oodata lõpuni, et teada saada. Nii, nagu kasvav laps õpib ajapikku hoolitseva vanema eemalolekut taluma, rahuneb Taavet Jumala armastuse teadmises. Kaugus või raskused ei tähenda hülgamist. Küsimus "Kui kaua?" ei leia vastust, kuid keset hirmuunenägu näeb see nuttev laps uksepraost natuke valgust.
Enamik meist lähevad mingil eluhetkel läbi sellistest raskustest, et me kaotame lootuse ning hakkame arvama, et Jumal on meid unustanud. Nii Aabraham, Saara kui Haagar tundsid seda kogemust. Suur julgustus on teada, et Jumal ise teab ja mõistab selliseid tundeid ning et need on selgelt Tema sõnas kirjas. Antud tunnete väljendamist ei peaks nägema kui kahtlust või usaldamatust. Mõnikord mõtleme või meid pannakse mõtlema, et selliste asjade väljaütlemine mingil viisil vale või isegi Jumalat teotav. Piibel seda ei väljenda. Selliste tunnete väljendamine on osa suhtest, sõprusest Jumalaga, et saame Talle öelda täpselt, mida tunneme.