Taaveti südamest tulev tänu voolab kiituselauluks, mille keskmes asub Jumalale loomuomane pühadus ning muutev vägi mida Taavet on oma palveelus kogenud. ( s 3). Craig Boyles’i sõnul on „jumalad“ (s 1) siin ilmselt taevased olendid. Kas meie kiitus ja tänud, meie tänutoomine puudutab lisaks maisele ka taevaseid sfääre? Vaata ringi ja vaata üles – märka Jumala imelist kätetööd meie ümber – ja too talle tänu!
Teoloog Strafford Wright arvab, et tänane psalm sai kirjutatud siis kui Taavet oli toonud Seaduselaeka Jeruusalemma ning ehitanud selle jaoks telgi. Oma usu teekonna sellel etapil võis Taavetil olla kiusatus mõelda, et Jumal teeb tema elus üsna vägevat tööd. „Sinu käte töö“( s 8) ei viita ainult mitte ainult Jumala tööle rahva ühendamisel vaid ka Taaveti kujundamisele meheks „Jumala enese südame järele“: siin näeme Taaveti elu erinevaid tahke, mis on tasakaalustatud kiituse, tänutoomise ja ülistusega ( s 1-3); misjoni sooviga ( s. 4-5) ja õiglusejanuga igas elu olukorras (s 6-7). Taavet lisab sellele kiitusele ka palve, et Jumal ei hülgaks tööd, mille Tema on alustanud.
On siin midagi ka meile? Liiga sageli oleme haaratud isiklikest plaanidest ning eelistustest, ega luba Jumala ustavusel luua seda taevast tasakaalu ning hingust meie loomusesse ning Kristuse teenimisse. Võime olla suurpärased ülistusjuhid, pastorid või jutlustajad – aga kuidas on olukord meie sotsiaalse südametunnistuse, misjonaarse visiooni ning isikliku pühitsuseluga?