Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 7:1-10
Jeesuse sõna parandab väeülema teenri1Kui Jeesus oli lõpetanud kõik oma kõned teda kuulavale rahvale, tuli ta Kapernauma.
2Aga ühe väeülema teener, kellest ta isand lugu pidas, oli haige ja suremas.
3Kui väeülem sai kuulda Jeesusest, läkitas ta juutide vanemad tema juurde ja palus teda, et ta tuleks ja teeks terveks tema teenri.
4Nad tulid Jeesuse juurde ja palusid teda tungivalt: "Ta on tõesti seda väärt, et sa teda aitaksid,
5sest ta armastab meie rahvast, ta on ehitanud meile ka sünagoogi."
6Ja Jeesus läks nendega kaasa. Aga kui ta ei olnud enam kaugel sellest majast, saatis väeülem oma sõbrad talle ütlema: "Issand, ära tee enesele tüli, sest ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid!
7Seepärast ma ei ole ka ennast arvanud väärt ise sinu juurde tulema, vaid ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb!
8Minagi olen ju valitsusalune, aga minu alluvuses on sõdureid, ja kui ma ütlen ühele: "Mine ära!", siis ta läheb, ja teisele: "Tule siia!", siis ta tuleb, ja oma teenrile: "Tee seda!", siis ta teeb."
9Seda kuuldes Jeesus imetles teda ja pöördudes rahvahulga poole, kes käis temaga kaasas, ütles: "Ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma Iisraeliski leidnud!"
10Ja kui saadikud koju tagasi jõudsid, leidsid nad teenri tervena.
On raske ette kujutada, et Jeesus on üllatunud. Evangeeliumides on teda kujutatud sellisena, kes näeb ümbritsevate inimeste südametesse. Kaks korda on siiski mainitud, et ta oli hämmastunud. Ta on üllatunud Markuse evangeeliumis usu puuduse üle oma kodulinnas Naatsaretis, kus tema lähimad inimesed ei usalda teda (Mk 6:6). Teine niisugune koht on tänases kirjakohas. Luukas rõhutab sageli ootamatuid asju ja siin tutvustab ta üht võõramaalast. (Salmides 4 ja 5 on esitatud põhimõte, et juudid ja paganad peaksid rahulikult koos eksisteerima.) Siin aga on keegi, kes näitab üles tõelist usku, mida Jeesus otsis.
Kõigepealt näeme tema alandlikkust. Tema usk oli valmis vastu võtma – ta tunnistas omaenese võimetust ja Jeesuse erilist võimet teda aidata. Niisugune alandlikkus on tõelise usu omadus, mis kerkib esile õigest enesetajumisest selle valguses, kes Jeesus on.
Ta on kindel, et Jeesus suudab teda aidata (s 6). Selline usk on tugevas kontrastis Iisraeali inimeste (s 9) reaktsiooniga, mis Jeesust nõnda hämmastas. Võõras ei saanud kõigest aru, kuid ta usk rajanes sellel, mida ta Jeesusest taipas.
Meeleheite hetkel on eriti julgustav taibata, et Jeesuse sekkumiseks on vaja ainult niisuguse kvaliteediga usku: vajaduse tunne, teadmine enda suutmatusest ja usk Jeesuse võimesse viia meie elus täide oma head eesmärgid.
Selle kommentaari autor: David Blair