Londoni börsi moto „Mu sõna on mu tagatis“ võib vajada natuke kohandamist digitaalajastu jaoks, kuid mitte keegi, kes loeb seda psalmi, ei saa kahelda, et ka tõerääkimist tuleb vanalt ajalt õppida. Äriühtsus, isiklikud suhted, nõrkade ja puudustkannatavate kaitse – kõik see kas vajub sõnade merre või jääb pinnale ujuma (s 2,5,8) ja kui mitte kellelgi pole enam kindlat arusaama tõest, on tõde ikkagi Jumala juures olemas (s 5,6).
Kui järjekindlad me saame olla? Meie kuueaastane poeg süüdistas meid hiljuti valetamises, sest ütlesime peokorraldajale, et ta ei saa peole minna, kuigi ta lihtsalt ei tahtnud sinna minna. Kas peaksime lubama „valgeid valesid“, kui need aitaksid vältida kellegi haigetsaamist? Teisalt – mida iganes postmodernism tähendaks, hõlmab see arusaama, et tõde on kokkuleppeline ja oleneb olukorrast mitte aga midagi absoluutset. Kas kristlastena peaksime kaasa minema sellise intellektuaalse tõlgendusega, mille järgi see, mida väidame, on kõigest kokkuleppeline, kohalik tõde? Sellest psalmist ilmneb, et kompromiss tõega on ohtlik, sest see võib viia kompromissile õiglusega. Selles psalmis Issand sekkub, sest nõrgad ja puudustkannatavad on rõhutud olukorras (s 5). Kui leitakse, et mõni avaliku elu tegelane valetab, ei jää ühiskond enne rahule, kui seda inimest karistatakse. Võib juhtuda ka, et sellise inimese eksimuse üle tuntakse rahulolevat rõõmu.
Võrrelge sellist räpast käitumist Issanda sõnadega (s 6) – need on vigadeta, täiuslikud, puhtad. Need on siiski sõnad, suhtlemise käivitajad, mitte näituseeksponaadid või elukauge diskussiooni elemendid. Sõnad saadavad midagi korda, kaitsevad meid ebaausate ja kurjade eest. Ja võib-olla ka valele kaldumise eest, mida esineb ka usklike hulgas.