Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 14
Inimeste jumalatus ja meeletus1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Meeletu ütleb oma südames: "Jumalat ei ole!" Nad talitavad riivatult ja jõledasti, ei ole kedagi, kes head teeb.
2Issand vaatab taevast inimlaste peale, et näha, kas on mõistlikku, kedagi, kes otsib Jumalat.
3Kõik nad on taganenud, üheskoos on nad läinud raisku; ei ole kedagi, kes head teeb, mitte ühtainustki.
4Kas seda siis ei mõista need, kes teevad nurjatust, kes söövad mu rahvast, nagu süüakse leiba? Issanda poole nad ei hüüa.
5Seal valdab neid hirm, sest Jumal on õigete sugupõlve seas.
6Viletsa nõu te saadate häbisse, aga Issand on ta varjupaik.
7Oh, et Iisraelile tuleks pääste Siionist! Kui Issand oma rahva vangipõlve pöörab, siis hakkab Jaakob ilutsema, Iisrael saab rõõmsaks.
Kerge on mõelda, et see psalm on nende ja meie lugu. Rumalad on maailmameelsed (s 1), kurjad, kes on pööranud oma selja Jumala poole ja me arvame teadvat õigete seisukohti. Õiged on inimese pojad (s 2), kes panevad oma lootuse Jumalale.
Kuid kes see rumal on tegelikult?
Paulus kasutab seda psalmi Rm 3, kui ta selgitab, et Jumala silmis pole erinevust juutide ja paganate vahel. Kõik on pattu teinud (s 3) – me oleme kõik rumalad, kui meil on Jumala aust puudu jäänud. See oleks lootusetu pilt, kui me ei teaks, mis tuleb järgmiseks. Jeesus! Me teame, et päästja on tulnud Siionist (v 7) Jeesuse isikus ja mõned meist, ikka kui patused olendid, oleme vastu võtnud selle pääste pakkumise. Kui süveneda Pauluse õpetusse (Rm 3:24), et meid on õigeks mõistetud lihtsalt niisama tema armust.
Millist suuremat põhjust meil veel peaks olema rõõmustada? Tehkem seda!
Selle kommentaari autor: Jude Adam