Jumala oli oma seaduse andnud rahvale juhiseks, et inimesed teaksid, kuidas õigesti elada ning et sellest ka kinni peetaks. Salmis 53 ütleb psalmist et tal on viha „õelate pärast kes hülgavad su käsuseaduse“. Siin ei mõelda uskmatuid vaid siin vaatab laulja Jumala rahva liikmete poole.
Mt 23:23 ütleb Jeesus et seaduse kõige kaalukam osa on õiglus, halastus ja ustavus. Kui me jätame kõrvale need, siis osutume ka meie seaduse hülgajateks.
Jumala Sõna on ka troostiks ( s 50,52) ning elustab meid. Peale nõudmiste on Seaduses ak tõotused ning lubadused, millest Jumal omalt poolt kinni peab. Üks sõna Jumala suust on kui sõõm eluvett, mis usklikku kosutab. Kui sageli näeme vaeva vaimulikes asjades, aga kosutust ei saa. Põhjus võib olla seesama – oleme hüljanud terve seaduse ning pühendume hoopis muule, seepärast ei kuule me ka Jumala häält, mis tahaks kosutada ja julgustada.
Psalmisti kogu elu on Seadusega ning neäme, et ta hoolib sellest ja peab sellest hoolega kinni. Seetõttu tunneb ta end turvalisena igas olukorras.
Isegi kui ülbed pilkavad ei pöördu ta kõrvale. Viletsuseaegadel see troostib teda.