Jeesuse järgijad pöörduvad tagasi oma esimeselt misjonireisilt jutustades edulugusid ning kiideldes sellega mida nad olid teinud ( s 17). Esimese asjana kinnitab Jeesus neid selles autoriteedis mille ta neile oli andnud – nii nagu Isa oli kinnitanud teda ( 3:22) ning samamoodi kui Ta kinnitab meid ka praegu.
Jeesus jätkab öeldes: „….. miski ei saa teile kahju teha „(s 19). Mida ta sellega mõtleb? Avastavad ju jüngrid üsna pea, kuidas neid tabab igasugune kahju, ning ka meie teame, et pole täielikult kaitstud õnnetuste ning hädade eest. Mida siis Jeesus tegelikult siin öelda tahab, kui loetu pole muud kui võidukas mantra. Enim kasutatud toimimisviis taoliste raskete tekstide puhul on katse need üle vaimulikustada – kuid tegelikkuses on see ikkagi taganemine.
Jeesuse sõnu tuleb kasutada koos teiste Pühakirja lausetega.
Näiteks on ta öelnud: ärge rõõmustage kui kurjad vaimud teile alistuvad ( s20). Teisisõnu – meil ei ole vaja võidujoovastusse langeda, meil pole ka põhjust enesest kuidagi väga kõrgelt mõtlema hakata ega õnnitleda end vaimuliku „edu“ puhul, või hoopis saada üleni hõivatud vaid deemonlike jõudude tegevusest –nagu mõnedega on juhtunud. Me ei saa muutuda ka hoolimatuks ning kerglaseks, arvates, et Jeesuse järgmine pakub meile kindla kaitse.
Kõige selle asemel peaksime alandlikult rõõmustama selle üle et oleme Jumala omad ( s 20) ning tema kasutab meid oma töös.
Jeesus väidab et need asjad on ilmutatud „kõige vähematele“ ( s 21), ning et läbi Isa ja Poja ka neile, kes valivad selle ilmutuse vastu võtta ( s 22,23). Ometi – prohvetid ja kuningad ( s 24) või ka paljud teised väärikad ja mõjukad – on just taolisest ilmutusest igatsenud osa saada, kuid pole suutnud näha midagi.