Piiblis on mitmes kohas kirjeldatud pidusööke, alates Aabrahami ja Iisaki loost ja lõpetades Talle pulmapeoga. Hea pidu on Jumalale meelepärane (1Ms 21:8; Il 19:9).
Selles kirjakohas väljendab üks lauasistuja oma lootust, et saab kunagi osaleda suurel jumalariigi banketil. Jeesus hoiatas inimesi, et mitte nende voorused ei taga neile sinna pääset. Need, kes on näiliselt väga vooruslikud, võivad vabalt olla viimased – või isegi täitsa välja jäetud.
Juudipärastel kutsetel oli tavaliselt kaks etappi – eelnev teadaanne ja teade, kui kõik ettevalmistused olid valmis. Selles tähendamissõnas on tegemist teistkordse kutsega ja esitatavad vabandused on absurdsed. Tööloomi ei ostetud ju kunagi neid enne proovimata, ja kuigi abielu võis vabastada noore mehe sõjaväeteenistusest (Deut 24:5), ei takistanud see teda minemast lõunasöögile. Vaesed, küürakad, pimedad ja jalutud, keda kutsutakse peole, peavad kutset nii ebatavaliseks, et neid on vaja veenda sisse tulema. Talupojad ja kaupmehed, kes eeltoodud vabandusi esitavad, on aga teistsugused. Nad ei taha pidusööki nautida. Miks?
Ameerikas oli indiaani hõim, mille juhid võistlesid, kes annab rohkem heldeid kingitusi - see oli prestiiži ja staatuse omandamise viis. Kui laseme end kellelgi võõrustada, võib see vastupidiselt meid mõnikord panna väiksena tundma. Saame seda alaväärsustunnet vähendada, kui osutame külalislahkust ka teistele. Siis oleme tasa. Kuid Jumalaga ei saa me seda teha. Arm on tasuta, kuigi mõned inimsed panevad seda pahaks.