Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 16:1-8
Tähendamissõna kavalast majapidajast ja rikkuse õigest kasutamisest1Aga Jeesus ütles ka jüngritele: "Oli üks rikas inimene, kellel oli mõisavalitseja, kelle peale oli talle kaevatud, nagu pillaks see tema vara.
2Ja mees kutsus mõisavalitseja ja ütles talle: "Mis see on, mis ma sinu kohta kuulen? Anna aru oma valitsemisest, sest sa ei või enam valitseda!"
3Aga mõisavalitseja mõtles endamisi: "Mis ma pean tegema, kui isand võtab valitsemise minu käest ära? Maad kaevata ma ei jaksa, kerjata häbenen.
4Küll ma tean, mida ma teen, et inimesed võtaksid mind vastu oma kodadesse, kui mind tagandatakse valitsemast!"
5Ja ta laskis enda juurde kutsuda üksteise järel oma isanda võlglased. Esimesele ta ütles: "Kui palju sa võlgned mu isandale?"
6See ütles: "Sada vaati õli." Tema aga ütles talle: "Võta oma võlatäht, istu ja kirjuta kähku viiskümmend!"
7Seejärel ta küsis teiselt: "Aga kui palju sina võlgned?" See ütles: "Sada tündrit nisu." Sellele ütles valitseja: "Võta oma võlatäht ja kirjuta kaheksakümmend!"
8Ja isand kiitis ülekohtust mõisavalitsejat, et ta oli käitunud arukalt, sest selle ajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed.
See tähendamissõna on tuntud oma keerukusega, kuid natuke taustinfot võib aidata. Juutidel oli keelatud laenudelt kõrgeid intresse võtta, kuid loomulikult on alati võimalus seadusest kinni pidada ja samas sellest mööda hiilida. Näiteks tehakse mõnikord laenuga nii, et mitte ei lepita kokku intressides, vaid nimetatakse seda kapitali kasvuks, st 100 kroonise laenu summa oleks kahe aasta pärast 120 krooni (see oleks siis 10% intress).
Arvatavasti midagi niisugust juhtus ka siin. Mõisvalitseja teadis siin laenude algsummasid ja leppis võlgnikega kokku algsumma juurde tagasipöördumise (100 krooni meie näites). Ka isand ei saanud kurta, sest kui ta oleks nii teinud, oleks avalikkuse ette tulnud ta liigkasuvõtmine. Valitseja oli saanud sõbra, võlgnik oli õnnelik ja tänuvõlgnane valitseja ees, isand ei saanud aga rohkem kui õigus.
Tähendamissõna räägib seega ettepalneerimisest. Kriisid tabavad meid ikka, kuigi kaldume uskuma, et tulevik saab olema samasugune nagu olevik. Veeuputus tabas Noa päevade inimesi ootamatult (1Ms 7:21–23), rikas sai hoobi oma uhkuse pihta (Lk 12:20). Jumala kohtuotsus tabab meid siis, kui seda kõige vähem ootame.
Jeesus hoiatas eriti tõsiselt rahaarmastuse eest. Kaasaegsete pea kohal oli rippumas Jeruusalemma hävitamine aastal 70 AD. Tempel ja kogu selle tohutu rikkus põletati, sulahõbe voolas tänavatel, need kes ei surnud nälga, mõrvati Rooma sõdurite poolt ja rikkus, mida variserid armastasid, muutus väärtusetuks. Petame ennast, kui arvame, et meie varandus on rohkem kaitstud.
Selle kommentaari autor: Peter Kimber