Pühapäev on olnud läbi ajaloo päev, mil kristlikud kogudused tulevad kokku, et tähistada Kristuse ülestõusmist. See on päev, mil tehakse muusikat, ülistatakse Jumalat, jagatakse oma rõõmu kõige üle, mida Ta on teinud meie heaks ja tuletatakse üksteisele meelde Tema armastust ja ustavust (s 1-3). See on päev, et tunnetaksime taas kogudust kui Kristuse ihu, kus iga selle osa sõltub ülejäänust (Ef 4:16).
Kui me oleksime üksi, võiks meie nõder usk kõikuma lüüa. Puutume iga päev tööl, ümbruskonnas ja ka kodus kokku inimestega, kes ei usu, kel pole aimugi, et nad alluvad kõrgemale võimule, kes pole teadlikud vajadusest Jumala järele (s 6,7). Kurjus ja apaatia näib maailmas õitsevat ja meie kirikutel on nii vähe mõjuvõimu. Maailmas võidakse meid üsna õelal moel hukka mõista ning see võib meid segadusse ajada. Mõned hiljutised uurimused agnostilisest suhtumisest kristlusesse ja kogudusse näitavad, et suhtumiseks on sügav antipaatia. (Nick Spencer, Väljaspool usku? Barjäärid ja sillad, 2003) Kristlane olla on tihti raske meie igapäevases elus keset töönädalat. Võime tunda end üsna üksikuna, kui meil on ainult pinnapealne kontakt nendega, kellega naudime osadust pühapäeviti. Me peaksime olema hoopis tõeline Jumala rahvas, kuninglik preesterkond, viinapuu oksad, ihu liikmed, inimestest ehitatud tempel (1Pt 2:9, vrd 2Ms 19:6; Jh 15:1; 1Kr 12:14-20; Ef 2:21) – kõik need metafoorid kujutavad tihedat vastastikust sõltuvust ja tuge.
Tuleme kokku, et saaksime taas tugevaks ja oleksime taas võitud õnnistuse õliga (s 10). See on koht, kuhu kuulume, kuhu oleme istutatud. See on koht, kus on meie juured, ja mida tugevamini on nad maas, seda rohkem oleme võimelised kogema Issandat läbi terve nädala. Ta on meie kalju (s 15).