Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 32,1-14
Kuldvasikas1Kui rahvas nägi, et Mooses viivitas mäelt tulekuga, siis rahvas kogunes Aaroni ümber ja ütles temale: "Võta kätte ja tee meile jumalaid, kes käiksid meie ees, sest me ei tea, mis on juhtunud Moosesega, selle mehega, kes tõi meid Egiptusemaalt välja!"
2Siis Aaron ütles neile: "Rebige ära kuldrõngad, mis on kõrvus teie naistel, poegadel ja tütardel, ja tooge need mulle!"
3Ja kogu rahvas rebis ära kuldrõngad, mis neil kõrvus olid, ja tõi need Aaronile.
4Tema võttis need vastu nende käest, töötles lõikeriistaga ja valmistas valatud vasika. Siis nad ütlesid: "See on su jumal, Iisrael, kes tõi sind Egiptusemaalt välja!"
5Kui Aaron seda nägi, siis ta ehitas selle ette altari; ja Aaron hüüdis ning ütles: "Homme on Issanda püha!"
6Järgmisel päeval tõusid nad vara ning ohverdasid põletusohvreid ja tõid tänuohvreid; ja rahvas istus maha sööma ja jooma ning tõusis üles mängima.7Siis Issand rääkis Moosesega: "Mine astu alla, sest su rahvas, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja, on teinud pahasti!
8Nad on kähku pöördunud teelt, mida ma neil käskisin käia. Nad on enestele teinud valatud vasika. Nad on seda kummardanud ja sellele ohverdanud, ja nad on öelnud: See on su jumal, Iisrael, kes tõi sind Egiptusemaalt välja."
9Ja Issand ütles Moosesele: "Ma olen näinud seda rahvast, ja vaata, see on kangekaelne rahvas.
10Jäta nüüd mind üksi, et mu viha saaks süttida põlema nende vastu ja ma saaksin nad hävitada! Aga sind ma teen suureks rahvaks."
11Mooses aga anus Issanda, oma Jumala ees ja ütles: "Issand, miks süttib su viha põlema oma rahva vastu, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja oma suure võimsuse ja vägeva käega?
12Miks peaksid egiptlased rääkima ja ütlema: Kurja kavatsusega viis ta nad välja, et neid mägedes tappa ja maa pealt hävitada. Pöördu oma tulisest vihast ja kahetse kurja, mida sa kavatsed teha oma rahvale!
13Meenuta oma sulaseid Aabrahami, Iisakit ja Iisraeli, kellele sa oled iseenese juures vandunud ja öelnud: Ma teen teie soo nõnda paljuks nagu tähti taevas; ja kogu selle maa, millest ma olen rääkinud, annan ma teie soole ja nad pärivad selle igaveseks."
14Ja Issand kahetses kurja, mida ta oli ähvardanud teha oma rahvale.15Ja Mooses pöördus ning astus mäelt alla, ja tal oli käes kaks tunnistuslauda, lauad, mille mõlema poole peale oli kirjutatud; neile oli kirjutatud nii ühe kui teise külje peale.
16Lauad olid Jumala tehtud ja Jumala kirjutatud oli kiri, mis laudadesse oli uurendatud.
17Kui Joosua kuulis rahva häält, valju karjumist, siis ta ütles Moosesele: "Leeris on sõjakisa!"
18Aga tema vastas:
"Ei see ole võiduhüüd, ei see ole kaotusekisa - mina kuulen lauluhäält."
19Ja kui Mooses ligines leerile ja nägi vasikat ning ringtantsu, siis ta viha süttis põlema ja ta viskas lauad käest ning purustas need mäejalamil.
20Seejärel ta võttis vasika, mille nad olid teinud, ja põletas seda tules ning jahvatas, kuni see sai peeneks; siis ta puistas selle vette ja andis Iisraeli lastele juua.
21Ja Mooses ütles Aaronile: "Mida see rahvas sulle on teinud, et sa oled nende peale toonud nii suure patu?"
22Aaron vastas: "Ärgu süttigu mu isanda viha põlema! Sina ise tead, et see rahvas on paha.
23Nad ütlesid mulle: Tee meile jumalad, kes käiksid meie ees, sest me ei tea, mis on juhtunud Moosesega, selle mehega, kes tõi meid Egiptusemaalt välja!
24Ja mina ütlesin neile: Kellel on kulda, rebigu ära! Ja nad andsid selle minule, mina viskasin tulle ja välja tuli see vasikas."25Kui Mooses nägi, et rahvas oli ohjest valla, sest Aaron oli ta valla päästnud kahjurõõmuks nende vaenlastele,
26siis Mooses astus leeri väravasse ja ütles: "Kes on Issanda poolt, tulgu minu juurde!" Ja tema juurde kogunesid kõik Leevi pojad.
27Ja ta ütles neile: "Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Igaüks pangu oma mõõk vööle! Käige edasi ja tagasi leeri väravast väravani ja tapke igaüks, olgu see ka oma vend, sõber või sugulane!"
28Ja Leevi pojad tegid, nagu Mooses käskis; ja sel päeval langes rahva seast ligi kolm tuhat meest.
29Ja Mooses ütles: "Nad täitsid täna oma käed Issandale, sest igaüks oli oma poja ja venna vastu, selleks et teile täna õnnistus antaks!"30Ja järgmisel päeval ütles Mooses rahvale: "Te olete teinud väga suurt pattu. Aga ma lähen nüüd üles Issanda juurde, vahest saan lepitada teie patu."
31Ja Mooses läks jälle Issanda juurde ning ütles: "Oh häda! See rahvas on teinud suurt pattu ja on enesele valmistanud kuldjumalad.
32Kui sa nüüd siiski annaksid andeks nende patu! Aga kui mitte, siis kustuta mind oma raamatust, mille oled kirjutanud!"
33Aga Issand vastas Moosesele: "Kes minu vastu on pattu teinud, selle ma kustutan oma raamatust.
34Nüüd aga mine, juhi rahvas sinna paika, millest ma sulle olen rääkinud! Vaata, minu ingel käib su eel. Oma karistuspäeval ma karistan neid nende patu pärast."
35Ja Issand lõi rahvast, sellepärast et nad olid teinud vasika, mille Aaron valmistas.
See, et kuldvasika tragöödia toimus keset lepingu sõlmimist, teeb igale kristlasele muret. Iisraeli Vabastaja oli juba kindlustanud tema tulevikku, vandunud oma nime juures teha ta vabaks, anda talle lootust (3:114, ss 13-15). Ükski vaenlane ei saa sundida Iisraeli murdma Jumalale truudust (Ap 7:39-43).
Kuri saab ilmsiks siis, kui Mooses toob tagasi abielutõotuse, käsud, mis peaksid olema Iisraeli `Jah` Jumala küsimusele: `Kas sa tahad?`(31:18) (Hoosea 11:1-4). Seejärel Iisrael pöördub, kartes igavat abielu ja kaevates, et Jumalast temale ei piisa (Hoosea 4:1-6) – mis tähendab muidugi, et Jumal on tema jaoks liiga palju: liiga lähedal, et trööstida oma põletava pühadusega ja võimatute käskudega, liiga nähtamatu, liiga tõsine `teiste hülgamise`küsimuses. Iisrael eemaldub oma kaunist armastajast matsliku ja jõhkra armukese käte vahele. Iisrael vahetab Jumala populaarse vasikakultuse, ilmalikku võimu ja seksuaalset potentsi esindava kujutise vastu: kergesti koheldav, vallutatav, templiprostitusiooni poolest värvikas. Isetehtud jumal, mis sobib rahva tujudega (1Kun 12:28, 33). Kas sind kurdistab alarm, mis selles loos kõlab? Sisuliselt ei erine meie vaimne dilemma nende omast kuigi palju, võrsudes tänamatuse ja truudusetuse patust. Inimesena teame oma pikaajalisest kogemusest, et me ei suuda ennast Isandale pühendada “superliimi” taoliselt, kord ja igavesti. Me proovime uuesti ja uuesti, kuid see ei jää püsima. Me võime vaid usaldada ennast tema meelevalda (1 Tess 5:23, 24). Ka see võib olla nõrk pühendumine, kuid sellest piisab, et anda ennast tema hoolde, kes võtab juhtimise üle ega jäta meid iial maha, uuendades Jumala kuju meie sees.
Selle kommentaari autor: Dennis Lennon