Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 11: 11-24
Jumal ei hülga Iisraeli11Ma küsin siis: Kas nad on komistanud, et nad kukuksid? Mitte sugugi! Vaid nende väärsammu tõttu on paganatele osaks saanud pääste, et teha Iisraeli lapsi kiivaks.
12Kui aga juba nende väärsamm on rikkus maailmale ning nende kaotus rikkus paganatele, kui palju enam siis nende täisarv!
13Aga ma räägin teile, paganatele: Kuna ma olen paganate apostel, austan ma oma ametit -
14ehk ma saan kuidagi teha kiivaks neid, kelle veresugulane ma olen, ning mõned nende seast päästa.
15Sest kui juba nende kõrvaleheitmine on maailma lepitus, mis on siis nende vastuvõtmine muud kui surnuist ellutõusmine?
16Aga kui uudsevili on püha, siis on ka taigen püha, ja kui juur on püha, siis on ka oksad pühad.
17Kui nüüd okstest mõned on ära murtud, sina aga kui metsõlipuu oled nende asemele poogitud ja saad osa õige õlipuu mahlakast juurest,
18siis ära hoople okste ees. Ja kui sa hoopled, siis pea meeles, et sina ei kanna juurt, vaid juur kannab sind.
19Sina ehk ütled nüüd: "Oksad on ära murtud, et mind asemele pookida."
20Õige küll! Nemad on ära murtud uskmatuse pärast, sina püsid aga usu läbi. Ära mõtle kõrgilt, vaid karda,
21sest kui Jumal ei säästnud loomulikke oksi, ega ta siis sindki säästa!
22Vaata siis Jumala heldust ja karmust: karmust küll nende vastu, kes on langenud, heldust aga sinu vastu, kui sa jääd heldusesse, muidu raiutakse sindki maha.
23Aga ka nemad, kui nad ei jää uskmatusse, poogitakse puu külge, sest Jumal suudab nad jälle külge pookida.
24Sest kui sina, loomu poolest metsõlipuu oks, oled sealt ära raiutud ja loomuvastaselt poogitud väärisõlipuu külge - kui palju enam neid, loomu poolest sinna kuuluvaid, poogitakse omaenese õlipuu külge!
Esimene järeldus on (11:1-10): Jumal ei ole Iisraeli hüljanud, kuid sellele vaatamata peab rahvas minema kohtu alla. Ja nüüd küsib Paulus: kui see on tõsi, kas siis meie peaksime Iisraeli maha kandma ning lihtsalt viimset kohtupäeva koos kõikide teistega otama jääma? Või nii nagu ta küsib s 11: „Kas nad on komistanud, et kukuksid?“
Ning taas on Pauluse vastus: mitte mingil juhul! Ja tänases lõigus näitab ta seda oma vastuses kahel viisil: kõigepealt seoses omaenese teenimistööga (s 11-16) ning teiseks seoses oma paganatest lugejatega (s 17-24).
Kuigi Pauluse arvukad oponendid teda pidevalt selles süüdistasid – ei olnud Paulus Iisraeli „maha kandnud“. Selle asemel näeb ta selle kohutava kaotuse taga mida Iisrael on kogenud – Jumala eesmärki, mis on kooskõlas 5Ms 32:21 –ga :
"Nad on mind ärritanud nendega,
kes ei ole jumalad,
on mind vihastanud oma tühisustega.
Aga mina ärritan neid rahvaga,
kes ei ole rahvas:
ma vihastan neid mõistmatute paganatega.“
Evangeelium on nüüd edasi antud paganatele! Ning see loob aluse lootusele, et kadedus on see mis provotseerib Iisraeli taas meeleparandusele – et saada tagasi oma pääste. Ja nii ütleb Paulus „ ma austan oma ametit“ (s 13) et see kiivus Iisraelis esile tuua. Ilmselt mõtleb ta siinjuures seda, et kasutab iga võimalust kaasjuutidele evangeeliumi auliseks esitlemiseks illustreerides seda paganate muudetud eludega usu kaudu Iisareli Messiasse!
Samal põhjusel ei tohiks ka Pauluse lugejad Iisraeli „maha kanda“. Salmides 17-24 ründab Paulus sellist kiitlemisviisi (18) mis tuleneb uhkusest (s20) ning mis ütleb: juudid kukkusid läbi ning nende asemel valis Jumal nüüd paganad! Sellisele suhtumisele seisab Paulus vastu absoluutselt. Sest nii mõtleja ei ilmuta mingit arusaamist oma usu juurte kohta. Kui Seadus ja evangeelium on teinetesiega seotud nagu Paulus 10ptks näitas, siis kogudus ning Vana Testamendi Jumala valitud rahvas
Peavad olema samal viisil kokku seotud. Nad kuuluvadki kokku ning nii peame ka meie jagama Pauluse igatsust et need „loomulikud oksad“ saaksid sama pääste osaliseks.
Selle kommentaari autor: Steve Motyer