Jeesuse ülempreesterlik palve oma maiste jüngrite ja nende kaudu uskuma hakkajate eest oli palve ühtsuseks - 'et nad oleksid üks nagu meie'1. Tänane kirjakoht viitab Jumalale kolma korda (s. 5, 6, 7) ja Jeesusele neli korda (s 3, 5, 6, 7). Tema on see, kes on teinud kristlaste ühtsuse võimalikuks. Tema kolmainus olemus Isa, Poja ja Püha Vaimuna demonstreerib täiuslikku ühtsust.

Suhtumised ja mõtlemisviisid maailmas sageli sõdivad ühtsuse vastu, sest inimesed on tihti enesekesksed ja taotlevad vaid omakasu. Teiselt poolt näeme me kolmainsuse vahel armastavaid suhteid, kus fookus on suunatud endalt teisele ning sellele vastavad ka teod 2. Jumal ise näitab meile, mida tähendab ühtsus kristlaste jaoks - teiste eest palvetamine, nende kõrval olemine, teiste heaks töötamine ja nende eest seismine, teistega jagamine ja nende ülesõhutamine.

Tõeline (mitte pinnapealne) ühtsus on Jumala and ja tuleb palvevastusena (s. 5). See ei väljendu lihtsalt tülide ja konfliktide puudumises. Koguduse keskel väljendub see lähedastes, üksteist aksepteerivates suhetes kõigi liikmete vahel, suhtumistes, mis eelkõige otsivad teiste, mitte enda meelehead ja teod, mis toetavad ja ehitavad üksteist pühakirja julgustuse varal üles.

Rooma tolleaja kodukirikud vajasid hädasti seda ühtsust, sest nende liikmete vahel esines radikaalseid erinevusi varasemate usuliste praktikate, erinevate hariduslike ja kultuuriliste taustade tõttu. Ühtsust on ka suurtes kogudustes raske saavutada, kuna lähedased suhted kõigi vahel ei ole lihtsalt võimalikud. Selletõttu on väikegrupid ja väiksemate kogukondade olemasolu nii tähtis. Vaid üks-ühele kontaktis inimeste vahel on võimalik toetada nõrgemaid liikmeid, armastada ja aksepteerida üksteist vaatamata vahel suurtele erinevustele ja üksteist vastastikku üles ehitada ühises suhtes, mille keskmeks on Jumala Sõna. See on, mis toob Jumalale au, kuna vaid Jumal võib korda saata selle, mis on võimatu.