Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap. 2: 37-47
Peetruse jutlus37Seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: "Mida me peame tegema, mehed-vennad?"
38Aga Peetrus ütles neile: "Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni.
39Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub."
40Veel paljude muudegi sõnadega veenis Peetrus neid ja manitses: "Laske end päästa sellest sõgedast sugupõlvest!"
41Kes nüüd tema sõna vastu võtsid, need ristiti, ning sel päeval lisati nende hulka umbes kolm tuhat inimest.Jeruusalemma koguduse elust42Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes.
43Ent igale inimesele tuli kartus, sest palju imetegusid ja tunnustähti sündis apostlite läbi.
44Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine.
45Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas.
46Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega,
47kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis. Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka.
Alates Platonist võib lääne filosoofia kokku võtta sõnadega “tunne iseennast”, kas läbi Descartese ‘loomupärase mõistuse’ või kaasaegse psühholoogial põhineva otsingu eneseteostuse järele. Kuid mõtle “iseenda” üle. Mida sa meenutad? Hulk subjektiivseid ja poolikuid mälestusi, mida on kujundanud visalt kinni hoitud soovid ja peidetud ebakindlus ning mis pidevalt muutuvad praeguse hetke surve all. Vaevalt usaldusväärne. Seejärel püüa ennast ette kujutada eraldiseisvana oma suhetest. See pole võimalik. Descartes eksis. Ei ole olemas iseendas täiuslikku, muutumatut “mina”, vaatamas välja maailma. Ma o l e n oma suhted, oma ajalugu.
See on miks, nagu Soren Kierkegaard (1813-1855) pani tähele, ehtsa kristluse rõhk erilisel, otsustaval isiklikul suhtel, lõhub klassikalise lääne filosoofia. See on, miks Peetruse jutlus asetab keskmesse Jeesuse nime. See ei ole kehatustatud ideaalne “tõde”. Kuna me o l e m e oma suhted, on isiklik vaieldamatu. Ainuke, mis teeb kellegi tuntavaks, on üks õpetaja, kes olles Jumal, tõeliselt tunneb Jumalat (Joh. 14:6-11; 17:3). Nii võtab Peetrus oma kuulajate jaoks kokku järgneda Jeesusele, kelle kohalolu, vahendatud Vaimu kaudu, toob meid suhtesse Isaga ja nii ka üksteisega.
Ning just nii nagu meie suhted määravad meid, nii ka see kõige kesksem ja muutvaim kõigist suhetest. Pookides meid Jumalasse Jeesuse erilise ja isikliku loo kaudu, kutsub Püha Vaim esile uut loodut. Kahetsus tähendab pöörduda vanast, moonutatud “endast”, mis on kujundatud meie langenud ja ebakindlate mälestuste poolt, uude “endasse” ja uude ühiskonda, mille on loonud Jumala armulik ja armastav vastuvõtt ning mis on kinnitatud Jeesuse ülestõusmise läbi. See tõotus oli neile juutidele, kellele Peetrus jutlustas, nende lastele ning meile kõigile, kes olime kaugel (salm 39; Jes. 57:18-19; Ef. 2:13).
Selle kommentaari autor: Rikk Watts