Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 8:26 - 40
Filippus ja Etioopia kojaülem26Issanda ingel rääkis aga Filippusele: "Tõuse ja mine lõuna poole seda teed, mis läheb Jeruusalemmast alla Gaza poole! See on tühermaa."
27Ja Filippus tõusis ning läks. Ja vaata, üks Etioopia eunuhh, etiooplaste kuninganna kandake võimukandja, kes valitses kogu ta varanduse üle, oli tulnud Jeruusalemma Jumalat kummardama
28ning oli tagasi pöördumas ja istus oma tõllas ning luges prohvet Jesaja raamatut.
29Ja Vaim ütles Filippusele: "Mine ja ligine sellele tõllale!"
30Filippus jooksis tõlla juurde ja kuulis teda lugevat prohvet Jesaja raamatut ning küsis: "Kas sa ka aru saad, mida sa loed?"
31Tema vastas: "Kuidas ma võin aru saada, kui keegi mind ei juhata?" Ja ta palus Filippust astuda üles ja istuda enese kõrvale.
32Ja kirjakoht, mida ta luges, oli see:
"Tema on kui lammas viidud tappa ja otsekui tall on hääletu oma niitja ees, nõnda ei ava ka tema oma suud.
33Tema alandamisega on tema õigus ära võetud. Kes jõuab tema suguvõsast jutustada? Sest ta elu võetakse ära maa pealt."
34Ja eunuhh hakkas rääkima ning ütles Filippusele: "Ma palun sind, kelle kohta prohvet seda ütleb? Kas enese või kellegi teise kohta?"
35Aga Filippus avas oma suu ja sellest kirjakohast lähtudes kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest.
36Aga kui nad teed mööda edasi läksid, jõudsid nad ühe vee äärde. Ja eunuhh lausus: "Ennäe, vesi! Mis takistab, et mind ei võiks ristida?"
37[Aga Filippus ütles: "Kui sa usud kogu südamest, siis on see võimalik." Ta vastas ja ütles: "Ma usun, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg!"]
38Ja ta käskis tõlla peatada ja nad mõlemad, Filippus ja eunuhh, astusid vette, ja Filippus ristis tema.
39Aga kui nad veest välja tulid, haaras Issanda Vaim Filippuse, ja eunuhh ei näinud teda enam. Kuid ta läks oma teed edasi rõõmuga.40Aga Filippus leiti Asdodist, ja ta kuulutas mööda maad käies evangeeliumi kõigile linnadele, kuni ta jõudis Kaisareasse.
Samuel Escobar tsiteerib Brasiilia misjonärist mõtlejat Valdir Steuernagelit: „Misjon mida mõistetakse pneumatoloogilises (st Vaimule orienteeritud) keeles on tegelikult üks tegu milleni jõutakse kahe sammuga. Esiteks tuleb tähele panna Vaimu puhumissuunda – kust ta tuleb. Seejärel tuleb joosta sellesamas suunas kuhu Vaim puhub“ (A Time For Mission)
Filippuse lähedus Jumalaga Püha Vaimu kaudu näitab, et märkamine ning sellele vastamine on peaaegu samaaegsed. Ja kui erakordne inimlikus mõistes on seekord Vaimu „suund“. Loomulikult ootas Filippus, et jääb Samaariasse, keset edukat kuulutuskampaaniat. Miks siis aga: „...mine lõuna poole.... see on kõrbetee...“ (s 26)? Filippuse valmisolek Jumalale on väljkutseks kogu evangelismile, mis on omaks võtnud nii paindumatuid mudeleid, tõestatud „retsepte“ mille küljes me ikka veel ripume – kas siis traditsiooni või inertsuse tõttu. Samal viisil õõnestab see tänapäeval levivat tendentsi mõõta evangelisti edukust statistikaga. See aeg mida Filippus kulutas ühe võõramaalasest külalise peale oli jumalariigi seisukohalt strateegiliselt tähtsam kui aeg mida ta oleks veetnud Samaarias pöördunud hulkadega. Tundub et see oli lausa starteeglilselt ainuõige.
Minu jaoks on liigutav mõtelda kuidas Jumala armastus oli suunatud selle üksildase aafriklase poole, kes oli pöördunud juudi usku. Proselüüdist eunuhhina oleks temasse jätkuvalt suhtutud kui teisejärgulisse, keda tohib lubada parimal juhul vaid templiteenistuse äärealadele. Ja kui Filippus kuuleb teda lugemas kas polnud see Jumala Vaimu sund mitte ainult tema taga vaid ka tema eel, mis ta üleni vallutas ning avas tee edasiseks vestluseks selle võõraga?
Kui tunnistamise võimalused ilmutavad end, kas siis meiegi – Filippuse kombel – oleme valmis alustama „just selle Pühakirja salmiga“, - see tähendab selle inimese jaoks põletava teemaga? Või edastame eelnevalt pakendatud komplekti ning vastame küsimustele mida keegi ei küsi (s 34)?
Selle kommentaari autor: Pauline Hoggarth