Juuda kirja esimeses pooles on kirjutatud manitsevas ja hoiatavas toonis neist, kes evangeeliumi tõde väänasid ning sellega koguduses segadust tekitasid ja mõningaid kahtlema panid (s 22). Kirja teises pooles julgustab autor neid, kes olid oma usus Kristusesse kindlaks jäänud.17. ja 18. salmis tuletab Juudas lugejatele meelde Kristuse apostlite sõnu, kus hoiatati, et sellised sündmused hakkavad koguduses aset leidma. Kuid mis kasu võib olla selle meelde tuletamisel nüüd tagantjärele? Ehk tahab autor sellega öelda, et Jumala sõna vääriti tõlgendajaid ning neid, kes Ta armu õigesti vastu ei võta, on praegu ning on kindlasti tulevikuski. Kuid see ei tohiks röövida meie julgust ja usku. Nii julgustabki Juudas oma kirja lugejaid ja ka meid rajama oma elu usule, palvetama Pühas Vaimus ning jääma Jumala armastusse. Selliselt elades võime olla valmis kohtuma oma Päästjaga (s 20, 21). Need, kes on usus kindlaks jäänud, saavad aidata neid, kes kahtlevad. Võib-olla pole nad siiski endas kindlad väärõpetusega kaasa minnes ja tehes vääri tegusid – nad kahtlevad. Kuidas neid aidata? Milline on Juuda soovitus? “Halastage nende peale…” Ja ometi ütleb ta teisal: “… halastage, aga kartuses, vihates lihaliku loomuse poolt rüvetatud rüüdki.” Keegi on öelnud, et Jumal armastab patust, aga vihkab pattu. Hoidudes ise valega kaasa minemast, tehes selge vahe patu ja enda vahele, kuid samas armastuses halastades eksijate peale, järgime eeskuju, mille Jumal meile Jeesuses on jätnud.