Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 37:1-21
Jeremija vangistamine1Ja Konja, Joojakimi poja asemel sai kuningaks Sidkija, Joosija poeg, kelle Paabeli kuningas Nebukadnetsar pani Juudamaale kuningaks.
2Aga ei tema ega ta sulased ega maa rahvas võtnud kuulda Issanda sõnu, mis ta rääkis prohvet Jeremija läbi.
3Kord läkitas kuningas Sidkija Jehukali, Selemja poja, ja preester Sefanja, Maaseja poja, prohvet Jeremijale ütlema: "Palu ometi meie eest Issandat, meie Jumalat!"
4Jeremija käis siis alles rahva keskel siia ja sinna, sest veel ei olnud teda vangikotta pandud.
5Aga Egiptusest oli välja tulnud vaarao sõjavägi; ja kui kaldealased, kes piirasid Jeruusalemma, kuulsid neist sõnumeid, siis nad läksid ära Jeruusalemma alt.
6Ja prohvet Jeremijale tuli Issanda sõna; ta ütles:
7"Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Öelge nõnda Juuda kuningale, kes teid läkitas minu juurde mind küsitlema: Vaata, vaarao sõjavägi, kes tuli teile appi, läheb tagasi oma maale, Egiptusesse.
8Ja kaldealased tulevad tagasi ning sõdivad selle linna vastu, ja nad vallutavad selle ning põletavad tulega.
9Nõnda ütleb Issand: Ärge petke iseendid, mõeldes: Kaldealased lähevad kindlasti ära meie kallalt! Sest nad ei lähe.
10Kuigi te lööksite kogu kaldealaste sõjaväge, kes sõdib teie vastu, ja neist jääksid järele ainult haavatud mehed, tõuseksid nad ometi püsti, igaüks oma telgis, ja põletaksid selle linna tulega maha."11Aga kui kaldealaste sõjavägi oli ära läinud Jeruusalemma alt vaarao sõjaväe pärast,
12läks Jeremija Jeruusalemmast välja, et minna Benjamini maale osa saama sealsest pärisosa jaotusest rahva keskel.
13Aga kui ta jõudis Benjamini väravasse, siis oli seal vahtkonnaülem, Jirija nimi, Hananja poja Selemja poeg, ja too võttis prohvet Jeremija kinni, öeldes: "Sa tahad põgeneda kaldealaste juurde!"
14Aga Jeremija vastas: "See on vale! Mina ei põgene kaldealaste juurde!" Kuid Jirija ei kuulanud teda, vaid võttis Jeremija kinni ja viis vürstide juurde.
15Ja vürstid vihastusid Jeremija peale ja nad peksid teda ning panid ta vangikotta kirjutaja Joonatani majasse, sest nad olid selle teinud vangikojaks.
16Nõnda tuli Jeremija kaevuhoonesse, võlvitud ruumi, ja Jeremija jäi sinna kauaks ajaks.17Aga kord läkitas kuningas Sidkija tema järele ja laskis ta enese ette tuua; ja kuningas küsis temalt salaja oma kojas ning ütles: "Kas on Issandalt sõna?" Ja Jeremija vastas: "On!" Ja ta ütles: "Sind antakse Paabeli kuninga kätte!"
18Ja Jeremija ütles kuningas Sidkijale: "Mis pattu ma olen teinud sinu ja su sulaste ja selle rahva vastu, et te olete pannud mind vangikotta?
19Ja kus on teie prohvetid, kes teile kuulutasid, öeldes: Ei tule Paabeli kuningas teie ega selle maa kallale?
20Ja nüüd kuule ometi, mu isand kuningas! Lase ometi mu alandlik palve langeda sinu ette ja ära saada mind tagasi kirjutaja Joonatani kotta, et ma seal ei sureks!"
Kuningas Sidkija on alla andmas Paabelile. Selle kirjakoha sündmused leiavad aset aastal 558 eKr, mitte palju enne seda, kui Jeruusalemm 587. a hävitatakse. Sidkija vaimuseisu on näha tema soovist, et Jeremija rahva eest palvetaks (s 3). Võib-olla Sidkijal oleks vaja Jumala halastust, sest ta on jõhkralt rikkunud orjade vabastamise tava (34:8-16). Kuid selleni ta ei oska jõuda. Ta nagu kasutaks Jeremija palveid oma poliitika õigustamiseks – justkui saaks ennast niimoodi patust puhastada. Jeremija ei tee seda. Ta rõhutab jätkuvalt, et Jeruusalemmaga on lõpetatud. Paabeli eesmärk viiakse ellu (s 6-10). Jermija kohmakas arreteerimine väravate juures näitab tema totaalset ebausaldamist. Mõnikord usuvad inimesed kõike, ainult mitte ilmselget tõde – alati on hukatuslik, kui riiklik poliitika töötatakse välja sellise kergeusklikkuse baasil. Et Jeremijat vaigistada, pannakse ta vangi.
Haavu lahti kiskudes laseb Sidkija vangi enda ette tuua ja küsib, kas tal on sõna Issandalt. Prohvet toob kuuldavale vaid neli heebreakeelset sõna, võib-olla polnud tal rohkemaks jõudu (s 17). See pole hea uudis. Jeremija elutingimused on vähemalt paranenud ja ta saab katastroofi oodates piisavalt süüa.
Kas Jumal otsustab rahvaste üle ka täna? Kindlasti mõjub see kirjakoht hoiatavalt võimuritele, kes arvavad, et nende teod on Jumala poolt heaks kiidetud nende mineviku õnnistuste tõttu.
Selle kommentaari autor: David Bruce