Kipume meenutama Martat kui ringijooksvat organiseerijat, keda köögitoimetused takistasid veetmast aega Jeesusega. Tänases tekstis aga on olukord teine: Marta viskab kõik käest, selleks, et kohtuda Jeesusega (s 20). Ja see on väga selge muutus.
“Vaatamine Jeesuse peale, võib kõlada nagu vaga põgenemisstrateegiana reaalsuse eest, eriti siis kui elu raskeks läheb. Tegelikult aga on aja võtmine selleks, et Issandat kohata ainus viis saada elu prioriteedid ja perspektiiv toimivaks. Ning kui oleme silmitsi tragöödia või isikliku pingeolukorraga siis vajame just sellist aega kõige enam. Martal on jätkuvalt vaja usus kasvada: sest kõigepealt v’tab te Jeesusega riielda selle eest, et too hiljaks jäi, kuigi samas kinnitab talle usku Jeesuse tervendavasse väesse (s 21,22). Julgustav meie jaoks on siiski see, et Jumal ei nõua et suudaksime täiuslikud olla enne kui kui ta meile appi tuleb. Vastasel korral puuduks meil igasugune lootus Tema abile. Sama on ka Martaga, selle jätkuvalt areneva kristlasega, kelle Jeesus ütleb välja oma järjekordse suure “Mina olen.... “ deklaratsiooni ( s 25,26). Seda tehes, ilmutab ta aga ühe olulisema tõe oma teenimistöö kohta - selle, et ta tuli meile andma igavest elu. Kummaline - ja samas nii inimlik - on see, et Marta on valmis enam uskuma seda suurt tõde ülestõusmisest, kui “väikest tõde” selle kohta et Jeesus võib veel midagi teha tema venna jaoks (s 23,24).
Parim viis kasvada kristlasena tugevamaks ei ole mitte alusdoktriinide kordamine nii olulised kui need ka poleks. Pigem on see praktilises maailmas ja elus oodata ja usaldada Jumala toimimist kõiges, ning käituda sellele vastavalt. Nende kohtumise lõpus on Marta jõudnud uuele tasandile oma arusaamises usust Issandasse ( s 27). Ja see sünnib alati siis, kui võtame riski elada usust ja mitte nägemisest.