Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 49:1-26
Teine laul Jumala sulasest1Kuulge mind, saared, ja pange tähele, kauged rahvad! Issand on mind kutsunud emaihust, alates mu emaüsast on ta nimetanud mu nime.
2Ta tegi mu suu vaheda mõõga sarnaseks, peitis mind oma käe varju alla; ta tegi mind teravaks nooleks, talletas mind oma nooletupes.
3Ja ta ütles mulle: Sina, Iisrael, oled mu sulane, kelle läbi ma ilmutan oma au.
4Aga mina ütlesin: Ma olen asjata vaeva näinud, kulutanud oma jõudu kasuta ja tühja. Ometi on mu õigus Issanda käes ja mu töötasu on mu Jumala juures.
5Ja nüüd ütleb Issand, kes mind emaihust alates on valmistanud enesele sulaseks, et tuua Jaakob tagasi tema juurde ja koguda Iisrael tema juurde - sest ma olen Issanda silmis austatud ja mu Jumal on mu tugevus -,
6ta ütleb: Sellest on vähe, et sa mu sulasena taastad Jaakobi suguharud ja tood tagasi Iisraeli jäägi: ma panen sind paganaile valguseks, et mu pääste ulatuks ilmamaa ääreni.
7Nõnda ütleb Issand, Iisraeli lunastaja, tema Püha, täiesti põlatule, rahvaste poolt jälestatule, valitsejate sulasele: Kuningad näevad seda ja tõusevad püsti, ja vürstid kummardavad Issanda pärast, kes on ustav, Iisraeli Püha pärast, kes sind on valinud.Siioni taastamise tõotus8Nõnda ütleb Issand: Ma olen sind kuulnud hea meele ajal ja aidanud päästepäeval; ma olen sind hoidnud ja pannud rahvale seaduseks, taastama maad, jagama laastatud pärisosi,
9ütlema vangistatuile: "Minge välja!", pimeduses olijaile: "Tulge valguse kätte!" Nad saavad teede ääres karja hoida ja neil on karjamaa kõigil küngastel.
10Ei ole neil nälga ega janu, neid ei pista palavus ega päike, sest nende peale halastaja juhib neid ja talutab nad veeallikate juurde.
11Ma teen kõik oma mäed teeks ja mu maanteed on kõrged.
12Vaata, nad tulevad kaugelt. Ennäe, ühed põhja ja lääne poolt, teised Siinimimaalt.
13Hõisake, taevad, ja ilutse, maa, mäed, rõkatage rõõmust, sest Issand trööstib oma rahvast ja halastab oma viletsate peale!
14Aga Siion ütleb: "Issand on mu maha jätnud, Jumal on mu unustanud."
15Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte.
16Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse, su müürid on alati mu silme ees.
17Su ehitajad tulevad tõtates; kes sind lammutasid ja laastasid, need lähevad ära su kallalt.
18Tõsta oma silmad üles ja vaata ringi: nad kõik kogunevad, tulevad su juurde. Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand, ehid sa ennast nende kõigiga nagu ehtega ja seod selle endale vööle nagu mõrsja.
19Jah, su laastatud ja paljaks tehtud paigad ning su hävitatud maa - tõesti jääd sa nüüd elanikele kitsaks, ja kaugele põgenevad su laastajad.
20Veel sinu kuuldes saavad öelda su lastetuseaja lapsed: "Paik on mulle kitsas, tee ruumi, et ma saaksin elada!"
Esimeses kuues salmis kõneleb Issanda Sulane ise. Kui ühelt poolt kehastab ta kogu Iisraeli, siis teiselt poolt on ta üksikisik, kellel on missioon nii Iisraeli kui paganate jaoks ( s 6). Loetud lõik on evangelist Luuka teoloogias olnud äärmiselt tähendusrikas, mõjutades nii tema arusaama päästeloost ( vt nt kuidas fraas s 6 „maailma äärteni“ tuleb taas esile Ap1:8); aga ka kirjeldust apostel Pauluse tegevusest. Ap 13:47 kohaselt rakendavad nii Paulus kui Barnabas sama 6. salmi oma evangeeliumi kuulutustöös paganate keskel. See konkreetne Sulase laul toob esile tema inimlikkuse. Peidetuna Jumala käte vahele peab ta ootama mitmeid aastaid ( s 2); oma teenimistöö alguses kogeb ta rünnakuid ( s 4); ta leiab oma jõu Jumalas ( s 5). Ja meil ei ole raske selle kõigega samastuda. Jumala vastus Sulasele ( s 7) keskendub tagasipööramise teemale. See, keda on eemale tõugatud ja jälestatud teiste rahvaste poolt, saab olema teenitud kuningate poolt. Tema tegevus viib välja „päästepäeva“ saabumisele ( s 8) ning sellesse päästesse on kaasatud ka Iisrael, tema vangi viidud põgenikud ja tagasipöördumine tõotatud maale ( s 9-12). Ja Jumala rahval on raske häid sõnumeid uskuda ( s 14), kuid neid kinnitab imeline võrdpilt Jumala emasüdamest (s 15,16). Jumal kasvatab nende arvu suurel määral ( s 19-21) ning siis ei koge mitte ainult Jumala rahvas, et Tema on issand, ja et keegi, kes tema peale loodab ei pea pettuma, vaid kogu inimkond hakkab mõistma, et Issand on oma rahva Päästja ( s 26).
Too Jumala ette oma iga viimnegi hirmu ning rõhumise tunne ning palu et tema ise võiks su vaimu virgutada ning täidaks su suu hõiskamisega sellele Ühele, kes trööstib oma lapsi.
Selle kommentaari autor: Mark Sturge