Loe läbi alltoodud kirjakoht: psalm 10

Palve vaenlastest vabastamise pärast

¹Issand, miks sa seisad kaugel, miks sa peidad ennast hädaajal?
²Vaesed saavad vaevatud riivatute uhkusest, olles kinni kavaluste kaudu, mis nad on välja mõelnud.
³Sest õel kiitleb oma hinge ihaldustest ja ahne kirub, põlastab Issandat.
⁴Õel oma ülbuses hoopleb: "Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!" - need on kõik tema mõtted.
⁵Tema käigud õnnestuvad alati; sinu õiglased kohtud on eemal kõrgel ta meelest; ta puhub kõigi oma vastaste peale.
⁶Ta ütleb oma südames: "Mina ei kõigu, põlvest põlve ma olen see, kellele ei juhtu õnnetust!"
⁷Ta suu on täis sajatusi, kavalust ja rõhumist; ta keele all on vaev ja nurjatus.
⁸Ta istub varitsemas õuede taga, salajases paigas ta tapab süütu, ta silmad luuravad õnnetut.
⁹Ta varitseb salajases paigas nagu lõvi padrikus; ta varitseb, et tabada viletsat; ta tababki tema, tõmmates teda oma võrku.
¹⁰Ta küürutab ja lömitab, ja õnnetud langevad ta vägevate küünte vahele.
¹¹Ta ütleb oma südames: "Jumal on unustanud, ta on oma palge peitnud, ta ei näe ilmaski!"
¹²Tõuse, Issand, tõsta oma käsi üles, oh Jumal! Ära unusta viletsaid!
¹³Mispärast teotab õel Jumalat? Ta mõtleb oma südames, et sina ei hooli sellest.
¹⁴Sina oled seda näinud, sest sina näed vaeva ja meelekibedust, et tasuda oma käega; õnnetu jätab enese sinu hooleks, sina oled vaeslapse abimees.
¹⁵Murra katki õelate käsivars, maksa kätte kurja õelus, kuni sa seda enam ei leia!
¹⁶Issand on kuningas ikka ja igavesti, paganad on kadunud tema maalt.
¹⁷Viletsate igatsemist sa kuuled, Issand; sina kinnitad nende südant, su kõrv paneb neid tähele,
¹⁸et mõista õiglast kohut vaeslapsele ja rõhutule, et mullast saadud inimene enam ei ajaks hirmu peale.

• ← Laupäev, 19. Märts 2011
• Esmaspäev, 21. Märts 2011 →